Bundesmarine'i fregatid
Endised Briti laevad Bundesmarine'i treeningfregattidena "rändasid natuke maailmas". Pildil on Graf Spee Vancouveris 1963. aastal. Walter E. Frost / Vancouveri linna arhiiv
Varsti pärast ülestõusu saavutas Bundesmarine kõige olulisemate klasside laevadega optimaalse küllastumise taseme. Kuigi seda potentsiaali oli järgnevatel aastatel raske kvantitatiivselt suurendada, tehti kõik endast oleneva, et igal ajal vähemalt kvalitatiivselt kõrget taset hoida.
Bundesmarine'i olulisel laienemisel oli mitu põhjust. Esiteks, üldiselt oli Saksamaa tollal üks suuremaid riike Euroopas ning pärast sõda – tänu Ameerika rahalisele abile – kiiresti taastatud tööstusbaas andis aluse tugeva armee arendamiseks. Samas eeldasid strateegiline asukoht kahel merel ja omamoodi värava roll Taani väinades relvajõudude haru vastava merepotentsiaali säilitamist.
Strateegiline kohalolek siin ja seal
NSV Liidu ja Euroopa sotsialistlike riikide vägede võimaliku peatumise doktriinis Euroopa lääneosas oli määrav FRV roll. Strateegilise positsiooni tõttu pidi võimaliku sõja rinne kahe vastandliku riigibloki vahel läbima Saksa maid. Sellest tuleneb vajadus maa- ja õhujõudude oluliseks kvantitatiivseks arendamiseks, mida täiendavalt varustavad muidugi peamiselt Ameerika okupatsiooniväed. Teisest küljest nõudis rannajoonte olemasolu Läänemerel ja Põhjamerel ning mõlemat vett (Kieli kanal ja Taani väinad) ühendavate strateegiliste laevateede kontroll laevastiku vastavat laiendamist, mis oli kohandatud kavandatava tegevusega nii suletud kui ka merel. avamered. ookeani vesi.
Ja just Bundesmarine pidi ühelt poolt väiksemate riikide (Taani, Norra, Hollandi ja Belgia) laevastike toel blokeerima Varssavi pakti väed Läänemerel ja samal ajal. aeg olla valmis Atlandi laevandust kaitsma. See nõudis saatja-, kergerünnaku-, miinitõrje- ja allveelaevajõudude ühtset paigutamist. Nii "lõigati välja" esimene ametlik plaan Bundesmarine'i mereväe arendamiseks. Meenutagem vaid, et 1955. aastal välja töötatud üliambitsioonikas laienemisplaan nägi muuhulgas ette: 16 hävitajat, 10 ülevaatajat (hiljem nimetati fregatiks), 40 torpeedopaati, 12 allveelaeva, 2 miinipildujat, 24 miinijahtijat, paadid.
Eeldati, et selle ehitab oma laevaehitustööstus. Nagu näete, oli plaan hästi tasakaalustatud, luues kõigi kõige vajalikumate sõjalaevade klasside ühtlase laienemise. Osade esimese mustandi realiseerumiseni tuli aga ajutiselt kasutada olemasolevat ja veel sõda mäletavat Kriegsmarine või võtta NATO liitlaste pakutud "kasutatud" laevad.
Muidugi oli Taani väina sulgemine väikeste laevadega palju lihtsam kui rohkemate hävitajate või fregattide hõivamine ja töös hoidmine. Esimese ülesande lahendamisel aitasid väiksemate riikide, eeskätt Taani ja Norra laevastikud laiendada oma torpeedopaatide ja miinijahtijate gruppe.
1965. aastal oli Bundesmarine'il 40 torpeedopaati, 3 miinilaeva ning 65 baas- ja miinipildujat. Norra saaks paigutada 26 torpeedopaati, 5 miinijahtijat ja 10 miinijahtijat, Taani aga 16 torpeedopaati, 8 vana miinilaeva ja 25 erineva suurusega miinitõrjepaati (kuid enamasti ehitatud 40ndatel). Palju hullem oli palju kallimate hävitajate ja fregattidega. Nii Taani kui Norra ehitasid sel ajal oma esimesi sõjajärgseid fregate (vastavalt 2 ja 5 laeva). Seetõttu ei olnud mitte ainult Saksamaa, vaid NATO kui terviku jaoks nii oluline, et Bundesmarine'il oleks piisavalt arenenud saaterühm.
Endiste vaenlaste laevad
1957. aastal pidas Saksa kaitseministeeriumi juhtkond paralleelselt läbirääkimistega ameeriklastega hävitajate teemal läbirääkimisi kasutatud laevade vastuvõtmise üle ka inglastelt. Läbirääkimised selles küsimuses algasid juba 1955. aasta lõpus. 1956. aasta jooksul fikseeriti üksikasjad, sealhulgas müügihindade kindlaksmääramine. Juba mais olid edastamiseks valitud üksuste nimed teada. Britid pidid kallilt maksma loovutatud 3 eskorthävitaja ja 4 fregati eest, mis olid ju siiski vaid koivarrega sõjaväe ehitusüksused. Nii küsiti laevakerede endi eest 670. 1,575 miljonit naelsterlingit hoolduse ja vajalike remonditööde eest ning veel 1,05 miljonit naelsterlingit nende relvade ja varustuse eest, mis andis kokku 3,290 miljonit naelsterlingit ehk peaaegu 40 miljonit naelsterlingit. Saksa marka samas.
