India ookean II maailmasõja ajal, 2. osa
888. Fleet Air Armi hävitaja Grumman Martlet, mis tegutseb kandjalt HMS Formidalbe, lendab üle 1942. sajandi tõhusaima lahingulaeva HMS Warspite; mai XNUMX. a
Algselt oli India ookean peamiselt tohutu transiiditee Euroopa ja Kaug-Ida ning India vahel. Eurooplaste seas pöörasid inglased – just impeeriumi kroonis oleva pärli India tõttu – enim tähelepanu India ookeanile. Pole liialdus öelda, et Briti koloniaalimpeerium koosnes kolooniatest, mis asusid India ookeanil ja sinna viivate marsruutide ääres.
1941. aasta sügisel – pärast Itaalia Ida-Aafrika vallutamist ja Pärsia lahe riikide vallutamist – tundus Suurbritannia võim India ookeani vesikonnas vaidlustamatu. Vaid kolm suurt territooriumi – Mosambiik, Madagaskar ja Tai – olid väljaspool Londoni sõjalist kontrolli. Mosambiik kuulus aga Portugalile, ametlikult neutraalsele riigile, kuid tegelikult Suurbritannia vanimale liitlasele. Madagaskari Prantsuse võimud ei tahtnud ikka veel koostööd teha, kuid neil polnud ei suutlikkust ega jõudu liitlaste sõjategevust kahjustada. Tai ei olnud palju tugevam, kuid - Prantsusmaaga vastuolus - tundus see brittidele lahke.
22.-26 viis Jaapani armee läbi sõjalise operatsiooni Indohiina põhjaosas ja pärast lühiajalist Prantsusmaa vastupanu mehitas piirkonna.
Tõsi, India ookeani mõjutasid Saksa röövretked ja allveelaevad – kuid nende tekitatud kaotused olid sümboolsed. Jaapan võis olla potentsiaalne oht, kuid kaugus Jaapani pealinna Tokyo ja Singapuri – India ja Vaikse ookeani vahelisel piiril asuva mereväebaasi – vahel on sama, mis New Yorgi ja Londoni vahel. Rohkem poliitilisi rahutusi tekitas Birma tee, mille USA tarnis jaapanlaste vastu võitlevatele hiinlastele.
1937. aasta suvel puhkes sõda Hiina ja Jaapani vahel. See ei läinud Hiina Vabariiki valitseva Kuomintangi partei juhi Chiang Kai-sheki plaanide kohaselt. Jaapanlased tõrjusid Hiina rünnakud, haarasid initsiatiivi, asusid pealetungile, vallutasid pealinna Nanjingi ja püüdsid rahu sõlmida. Chiang Kai-shek kavatses aga sõda jätkata – ta arvestas arvulise eelisega, tal oli Nõukogude Liidu ja USA toetus, kust tuli nii tehnika kui ka sõjalised nõuandjad. 1939. aasta suvel toimusid Chałchin-Gołi jõel (Nomonhani linna lähedal) kaklused jaapanlaste ja nõukogude vahel. Punaarmee pidi seal saavutama suurt edu, kuid tegelikult lõpetas Moskva selle "võidu" tulemusel Chiang Kai-shekile abi andmise.
Ameerikast pärit Chiang Kai-sheki abiga sai Jaapan hakkama õpiku tegevusstrateegia kasutamisega
vahepealne – hiinlaste ära lõikamine. 1939. aastal okupeerisid jaapanlased Lõuna-Hiina sadamad. Toona suunati Ameerika abi Hiinale Prantsuse Indohiina sadamatesse, kuid 1940. aastal – pärast Pariisi okupeerimist sakslaste poolt – nõustusid prantslased sulgema transiidi Hiinasse. Sel ajal suunati Ameerika abi üle India ookeani Birma sadamatesse ja edasi - Birma maantee kaudu - Chiang Kai-sheki. Seoses sõja käiguga Euroopas nõustusid inglased ka Jaapani nõudega sulgeda transiit Hiinasse.
Tokyos ennustati 1941. aastat Hiina lahingute lõpuaastaks. Washingtonis aga jäi jõusse otsus toetada Chiang Kai-sheki ning jõuti ka järeldusele, et kuna Hiinat ei ole võimalik sõjavarustusega varustada, tuleks sõjavarude tarnimine Jaapanisse blokeerida. Embargot peeti – ja peetakse – agressiivseks sammuks, mis oli õigustatud casus belli, kuid sõda USA-s ei kardetud. Washingtonis usuti, et kui Jaapani armee ei suuda võita nii nõrga vastase vastu nagu Hiina armee, ei otsusta ta USA armee vastu sõtta minna. Ameeriklased said oma veast teada 8. detsembril 1941 Pearl Harboris.
Singapur: Briti koloniaalomandi nurgakivi
Pearl Harbori rünnati mõni tund pärast seda, kui Jaapan alustas sõjategevust. Varem oli rünnak suunatud Briti Malayale, mis on Londoni alluvuses väga mitmekesine kohalike osariikide rühm. Lisaks Briti protektoraadi vastu võtnud sultanaatidele ja vürstiriikidele oli siin – mitte ainult Malai poolsaarel, vaid ka Indoneesia Borneo saarel – ka neli otse brittide asutatud kolooniat. Singapur on muutunud neist tähtsaimaks.
Briti Malayast lõuna pool asus rikas Hollandi Ida-India, mille saared – eelkõige Sumatra ja Jaava – eraldavad Vaikse ookeani India ookeanist. Sumatrat eraldab Malai poolsaarest Malaka väin – maailma pikim väin, pikkusega 937 km. Sellel on mitmesaja kilomeetri laiune lehter, kus India ookean sellesse suubub, ja 36 km kitsas kohas, kus see ühineb Vaikse ookeaniga – Singapuri lähedal.
