Proovisõit Nelja linna crossoveri võrdlus

Citroën C3 Aircross, Kia Stonik, Nissan Juke ja Seat Arona

Kümme aastat tagasi rajas Nissan Juke originaalse disainiga väikese ristmiku segmendi. Nüüd oli tema järeltulija kord võidelda võistlusega, mis oli selleks ajaks teravnenud.

On möödunud kümme aastat sellest, kui Nissan ehitas Juke'i oma Ühendkuningriigi tehases Sunderlandis; iga 104 sekundi järel väljub konveierilt üks auto ja kogutiraaž ületab seni miljoni piiri. Autotööstus on viimase kümnendi jooksul läbi teinud palju muutusi – muidugi mitte kõik positiivsed, kuid tõsiasi on see, et mõnes klassis on mitmekesisus rikkalikum kui kunagi varem. Võtame näiteks väikesed krossoverid, nagu Citroën C3 Aircross, Kia Stonic ja Seat Arona, mis kõik on esiveolise ja kolmesilindriliste mootoritega. Ja see on vaid väike valik vähemalt 18 mudelist, mis täna konkureerivad Juke'i segmendi asutajaga.

Miks on see kategooria nii populaarseks muutunud? Linnamaasturid ei ole praktiliselt raskemad ega ökonoomsemad kui nende tavalise väikeklassi kolleegid ning samas praktilisemad. Vähemalt mõned neist. Näiteks võimaldab C3 Aircross tagaistet horisontaalselt reguleerida vahemikus kuni 15 sentimeetrit. Alustame aga paarist sõnast järgmise põlvkonna Juke kohta.

Provokatiivne, kuid küpsem kui varem

Visuaalselt on Nissan jäänud truuks oma eelkäija ekstravagantsele disainile, kuid mõned detailid on saanud palju elegantsema ilme. Näiteks üliveidrad esituled ees on andnud teed palju stiilsemale lahendusele ja sama kehtib ka tagatulede kohta. Lisaks ei näe uus mudel välja enam kohev, vaid peaaegu agressiivne. Juke on kasvanud kaheksa sentimeetri pikkuseks, teljevahe on kasvanud koguni 11 sentimeetri võrra ning pakiruum mahutab 422 liitrit – rohkem kui kolm konkurenti. Ootuspäraselt on teise rea reisijatel nüüd kitsast eelkäijast oluliselt rohkem ruumi ning pikem katusejoon annab lisaruumi. Kokkuvõttes oli sõit teises reas päris mõnus, kuigi mitte nii mugav kui Aronas.

Seevastu sõidumugavus eriti ei paranenud - eriti linnatingimustes hüppas mitte nii madala profiiliga rehvidega (215/60 R 17) kantud testiauto järsult sõna otseses mõttes igal konarusel. Suurematel kiirustel kõik balansseerub, kuigi üle 130 km/h muutuvad aerodünaamilised mürad üsna valjuks.

Ainus mudelile saadaolev mootor on 117 hj kolmesilindriline liitrine mootor. ja 200 Nm - hääl hakkab pealetükkivaks muutuma ainult meile 4000 p/min juures, vibratsiooni ka peaaegu pole. Juke pole kahjuks sugugi krapsakas, Stonic (120 hj) ja Arona (115 hj) on palju manööverdamisvõimelisemad. Kui maanteel tuleb harva sõita või järskudel nõlvadel ronida, siis dünaamikast linnas ilmselt üldiselt piisab. Rool on hea, kuid mitte kõige parem. Ka seitsmekäiguline topeltsiduriga käigukast ei jätnud meile erilist muljet – pehmed käivitumised on isegi väikese gaasiga käiguga tõeline probleem ning Juke on sageli altid tõmblevatele ja põhjendamatutele üles- ja allakäiguvahetustele. Lahendus selles suunas on plaatide kasutamine roolilt käsitsi astme muutmiseks.

Jaapani mudeli interjöör on võrreldamatult mugavam, ergonoomilisem ja atraktiivsem kui eelmise põlvkonna oma. Kliimasüsteemi juhtimine on näiteks võimalikult intuitiivne, kuid puuduvad mugavad nišid ja objektide kohad. Mitme analoognupuga puutetundlik ekraan on ka igapäevaelus üsna mugav. Materjalide kvaliteet on samuti suurepärane – arvestades, et N-Connecta proovitud versioon ei ole Juke’i sarja kõige kallim variant. Nissan on turvalisuse osas palju ära teinud – baasmudel on selles suunas rikkalikult varustatud ning tippversioonidel on isegi adaptiivne püsikiirusehoidja, ummikuabi ja aktiivne rooli sekkumine.

Manööverdatav, kuid mitte mugav

Kia Stonicul on mõningaid lünki ohutus- ja mugavussüsteemides, näiteks puudub adaptiivne püsikiiruse regulaator. Teisalt äratab hästi tehtud Stonic sümpaatiat suurepärase salongiergonoomikaga – siin võetakse kõike iseenesestmõistetavana. Suured ja mugava asukohaga nupud, klassikalised pöördnupud, nutikad infotainment-süsteemi juhtnupud ja selged juhtnupud – selles osas suudab Korea mudeliga võistelda vaid Seat. Lisaks on istmed mugavamad kui C3 Aircrossil ja Juke'il, ka nende asend on suurepärane ning üldiselt muutub Kiaga sõitmine kiiresti naudinguks.

Liitermootor on suhteliselt kultuurne, arendab kiirust peaaegu tõrgeteta ja annab Arona tasemel dünaamiliselt 1,2-tonnise auto. Lisaks tagab seitsmekäiguline topeltsiduriga käigukast kiire, piisava ja sujuva käiguvahetuse. T-GDI pole mitte ainult krapsakas, vaid ka ökonoomne – 7,1 l / 100 km. Kial on paraku ka omad puudused - rool võiks olla täpsem ning vedrustus ei ole väga mugav, et ületada lühikesed konarused kõnniteel.

Dünaamika asemel vehi

Vedrustuse mugavusest rääkides on võimatu rääkimata C3 Aircrossist, kus mugavus on missiooniks. Jah, sisemus on puhas, kuid veidi ebapraktiline, kuid esemetele on ruumi piisavalt ja atmosfäär on peaaegu kodune. Kahjuks see lõpparvestuses punkte ei too. Istmetel on piiratud külgtugi, mis koos karmi õõtsumisega, mida kõrge maastur kurvides võitleb, muudab tee üsna veidraks. Kuuekäigulisel käigukastil jääb kindlasti puudu käiguvahetuse täpsusest ja 110 hj mootorist. Citroënil on vaid üks idee aeglasem kui Nissanil.

Kuid me ei saa jätta rõõmustamata 15 cm reguleeritava tagaistme üle, mis võimaldab teil valida suurema tagaruumi või suurema kaubamahu (410 kuni 520 liitrit) ja reguleeritavate seljatugede vahel. Lisaks pakub Citroën oma kõrge istumisasendi ja rohke klaasiga sellel katsel parimat nähtavust. Realistlikult oleks C3 Aircross võinud asetada Juke ja Stonici kõrvale, kuid selle tegelik probleem seisnes pidurdustestide tulemustes, mis läksid talle maksma palju väärtuslikke punkte.

Sportlik ja tasakaalukas

See, kui kõrgel ta Citroënis istub, hakkab eriti silma, kui minna kohe üle Arona 1.0 TSI-le. Siin olete asfaldile 7,5 sentimeetrit lähemal. 115-hobujõuline Arona sooritab pöördeid täpsusega, mis pole võrreldav selle võistluse ülejäänud kolme mudeliga. Kuigi Stonicul ja Juke'il on probleeme löögisummutusega, sõidab Seat suurepäraselt ega kipu olema ebamugav. Koos kerge ja täpse rooliga juhib auto lapseliku kergusega ka rasketes kurvides. Ja õigel kiirusel, nagu näitavad muljetavaldavad tulemused slaalomis. Samas on Arona tšempion testides ja pikisuunalises dünaamikas - selle mootor töötab hästi, harmoneerub suurepäraselt DSG käigukastiga ja kulutab kokku vähemalt (7,0 l / 100 km). Kindlasti – Arona pakub maksimaalset sõidunaudingut. Ergonoomika on samuti peal. Tagaistmed sobivad igati pikkadeks reisideks ning 400–1280 liitrine pakiruum mahutab peaaegu sama palju kui Citroën.

Lõpuks lõpetab Seat tänu oma valduses olevate omaduste suurepärasele tasakaalule. Juke ja C3 Aircross on oluliselt maha jäänud. Isegi kasumlikul ja kindlal Kial pole võimalust seda võitu ära võtta.

HINDAMINE

1. ISTUMINE

Agilal Aronal pole selles testis peaaegu ühtegi nõrka kohta ja see võidab suure ülekaaluga tänu avara siseruumi, dünaamilise jõudluse ja mõistliku hinna edukale kombinatsioonile.

2. LASKE

Stonic pole eriti mugav ega ka eriti sportlik – aga see pakub rohkelt siseruumi, laia valikut abisüsteeme, seitsmeaastast garantiid ja on üsna tulus.

3. NISSAN

Juke on juba ammu teadaolevalt suhteliselt kallis. Kahjuks on samal ajal vedrustus kindel ja mootor aeglustub rajal. Viimasel juhul töötab manuaalkäigukasti variant veidi paremini.

4. CITROEN

Iseenesest on selle auto kontseptsioon suurepärane, kuid see ei aita lõpphinnangut parandada. Kui aga otsite eelkõige mugavat krossoverit, siis tasub selle mudeliga proovisõit teha - see võib teile väga meeldida.

tekst:

Michael von Meidel

foto: Hans-Dieter Zeifert