40 aastat Black Hawki helikopteriteenistust

UH-60L õhkutõus 105. juulil 18 New Yorgis Fort Drumis toimunud õppusel 2012 mm haubitsatega. USA armee

31. oktoober 1978 Sikorsky UH-60A Black Hawk helikopterid asusid USA armee teenistusse. 40 aastat on neid koptereid kasutatud USA sõjaväes baasi keskmise transpordi, meditsiinilise evakueerimise, otsingu- ja päästeplatvormina ning eriplatvormina. Edasiste uuenduste korral peaks Black Hawk jääma kasutusse vähemalt 2050. aastani.

Praegu kasutatakse maailmas umbes 4 H-60 ​​helikopterit. Umbes 1200 neist on H-60M uusimas versioonis Black Hawks. Black Hawki suurim kasutaja on USA armee, mida on erinevates modifikatsioonides umbes 2150 eksemplari. USA armees on Black Hawki helikopterid lennanud juba üle 10 miljoni tunni.

60. aastate lõpus sõnastas USA sõjavägi esialgsed nõuded uuele kopterile, mis asendaks mitmeotstarbelist UH-1 Iroquois helikopterit. Käivitati programm nimega UTTAS (Utility Tactical Transport Aircraft System), s.o. "mitmeotstarbeline taktikaline õhutranspordisüsteem". Samal ajal algatas armee programmi uue turbovõllmootori loomiseks, tänu millele viidi ellu General Electric T700 uute elektrijaamade perekond. 1972. aasta jaanuaris kandideeris sõjavägi UTTAS-i hankele. Vietnami sõja kogemuse põhjal välja töötatud spetsifikatsioonis eeldati, et uus kopter peaks olema ülimalt töökindel, väikerelvade tulekindel, lihtsam ja odavam kasutada. Sellel pidi olema kaks mootorit, topelthüdraulika, elektri- ja juhtimissüsteemid, kütusesüsteem, millel on etteantud vastupanu väikerelvade tulele ja löögile hädamaandumise ajal maapinnale, käigukast, mis on võimeline töötama pool tundi pärast õlileket, hädamaandumist taluv kabiin, soomustatud istmed meeskonnale ja reisijatele, õliamortisaatoritega ratasšassii ning vaiksemad ja tugevamad rootorid.

Kopteris pidi olema neljaliikmeline meeskond ja reisijateruum üheteistkümnele täisvarustuses sõdurile. Uue kopteri omadused olid järgmised: reisikiirus min. 272 km/h, vertikaalse tõusu kiirus min. 137 m / min, hõljumise võimalus 1220 m kõrgusel õhutemperatuuril + 35 ° C ja täiskoormusega lennu kestus pidi olema 2,3 tundi. UTTAS-programmi üheks põhinõudeks oli võimalus laadida helikopter C-141 Starlifteri või C-5 Galaxy transpordilennukile ilma keerulise lahtivõtmiseta. See määras kopteri mõõtmed (eelkõige kõrguse) ja sundis kasutama kokkupandavat pearootorit, saba ja telikut koos kokkusurumise (langetamise) võimalusega.

Hankes osales kaks pakkujat: Sikorsky prototüübiga YUH-60A (mudel S-70) ja Boeing-Vertol YUH-61A (mudel 179). Sõjaväe tellimusel kasutati mõlemas prototüübis General Electricu T700-GE-700 mootoreid maksimaalse võimsusega 1622 hj. (1216 kW). Sikorsky ehitas neli YUH-60A prototüüpi, millest esimene lendas 17. oktoobril 1974. Märtsis 1976 tarniti kolm YUH-60A-d armeele ja Sikorsky kasutas oma katseteks neljandat prototüüpi.

23. detsembril 1976 kuulutati Sikorsky UTTAS-programmi võitjaks, saades lepingu UH-60A väikesemahulise tootmise alustamiseks. Peagi nimetati uus helikopter ümber Black Hawkiks. Esimene UH-60A anti sõjaväele üle 31. oktoobril 1978. aastal. 1979. aasta juunis kasutas UH-60A helikoptereid õhujõudude 101. õhudessantdiviisi 101. lahingulennubrigaad (BAB).

Reisijate konfiguratsioonis (3-4-4 istekohta) oli UH-60A võimeline kandma 11 täisvarustuses sõdurit. Sanitaar-evakuatsioonikonfiguratsioonis kandis ta pärast kaheksa reisijaistme demonteerimist neli kanderaami. Välise haakeseadmega võis ta vedada kuni 3600 kg kaaluvat lasti. Üks UH-60A oli võimeline kandma välise konksu otsas 102-mm haubitsat M105, mis kaalus 1496 kg, ning kokpitis kogu selle neljaliikmelist meeskonda ja 30 padrunit. Küljeaknad on kohandatud kahe 144-mm M-60D kuulipilduja paigaldamiseks universaalsetele M7,62 alustele. M144 saab varustada ka 7,62 mm kuulipildujatega M240D/H ja M134 Minigun. Transpordikabiini põrandale saab paigaldada kaks 15-mm kuulipildujat GAU-16 / A, GAU-18A või GAU-12,7A spetsiaalsetele sammastele, mis on suunatud külgedele ja tulistavad läbi avatud laadimisluugi.

UH-60A on varustatud VHF-FM, UHF-FM ja VHF-AM/FM raadiotega ning tulnukate identifitseerimissüsteemiga (IFF). Peamised kaitsevahendid koosnesid universaalsetest termo- ja antiradari M130 padrunväljavisketest, mis olid paigaldatud mõlemale poole sabapoomi. 80ndate ja 90ndate vahetusel said helikopterid AN / APR-39 (V) 1 radari hoiatussüsteemi ja AN / ALQ-144 (V) aktiivse infrapuna segamisjaama.

Helikoptereid UH-60A Black Hawk toodeti aastatel 1978-1989. Sel ajal sai USA armee umbes 980 UH-60A. Praegu on selles versioonis ainult umbes 380 helikopterit. Viimastel aastatel on kõik UH-60A mootorid saanud T700-GE-701D mootorid, samad, mis on paigaldatud UH-60M helikopteritele. Käikuid aga ei vahetatud ja UH-60A ei saa kasu uute mootorite tekitatavast ülevõimsusest. 2005. aastal loobuti plaanist uuendada allesjäänud UH-60As M standardile ja otsustati hankida rohkem uhiuusi UH-60M.