Briti ekspeditsiooniväed Prantsusmaal 1940. aastal.
Tankitõrjerelvade tulistamine ühel Briti ekspeditsioonivägede õppusel enne sakslaste rünnakut 1940. aasta mais.
Suurbritannia ja Prantsusmaa eeldasid, et Teise maailmasõja sõjalised operatsioonid on sarnased aastatel 1914–1918. Ennustati, et esimeses etapis toimub kaevikusõda hävitamiseks ja hiljem saavad liitlased alustada metoodilist pealetungi, mis kestab mitu kuud. Seda tehes tuli neil silmitsi seista kiirete manööverdamistoimingutega. Üks esimesi ohvreid oli Briti ekspeditsioonivägi, kes "pressiti" kontinendilt välja pärast kolm nädalat kestnud võitlust.
Briti ekspeditsioonivägi (BEF) loodi 1. septembril 1939 pärast sakslaste sissetungi Poolasse, kuid see ei tekkinud nullist. Itaalia sissetung Etioopiasse, Wehrmachti esiletõus ja Reinimaa remilitariseerimine Saksamaa poolt näitasid selgelt, et Versailles' korraldus on lõppenud. Saksa militarism elavnes kiiresti ning Prantsusmaa ja Suurbritannia lähenemine oli vältimatu. 15.-16.aprillil 1936 pidasid mõlema võimu kindralstaapide esindajad Londonis kõnelusi. Siin on väike kõrvalepõige.
Tol ajal tegutsesid Prantsuse armee kindralmajor ja Briti keiserlik kindralstaap ainult maavägede ülemjuhatusena. Merevägedel oli oma peakorter, État-major de la Marine Prantsusmaal ja Admiraliteedi mereväe staap, lisaks allusid nad Ühendkuningriigis teistele ministeeriumidele, sõjabüroole ja Admiraliteedile (Prantsusmaal oli üks, Ministre de la Défense Nationale et de la Guerre, st riigikaitse ja sõda). Mõlemal riigil oli sõltumatu õhujõudude peakorter, Prantsusmaal État-Major de l'Armée de l'Air ja Ühendkuningriigis õhujõudude peakorter (allub õhuministeeriumile). Tasub teada, et kõigi relvajõudude eesotsas ei olnud konsolideeritud peakorterit. Kuid just maavägede peakorter oli antud juhul ehk mandril toimuvate operatsioonide seisukohalt kõige olulisem.
Briti sõdurid Prantsuse 1934 mm Hotchkiss ml 25 tankitõrjekahuriga, mida kasutasid peamiselt brigaadi tankitõrjekompaniid.
Kokkulepete tagajärjeks oli kokkulepe, mille kohaselt pidi Suurbritannia sõja korral Saksamaaga saatma Prantsusmaale oma maismaakontingendi ja toetuslennukid. Maakontingent pidi olema Prantsuse väejuhatuse operatiivkontrolli all maismaal, samas kui Briti kontingendi ülemal vaidlustes oli äärmuslikel juhtudel õigus oma Prantsuse komandöri otsus edasi kaevata Briti valitsusele. Lennukontingent pidi tegutsema Briti kontingendi juhtimise nimel, alludes sellele operatiivselt, kuigi õhuväe komponendi ülemal oli õigus kaevata õhujõudude staabile edasi Briti maaülema Prantsusmaal operatiivotsused. Teisest küljest ei olnud see Prantsuse Armée de l'Airi kontrolli all. 1936. aasta mais vahetati Briti Pariisi saatkonna kaudu allkirjastatud dokumente.
Mis puudutab operatsioone merel ja ookeanil, siis leppisid kaks mereväe peakorterit hiljem kokku, et Põhjameri, Atlandi ookean ja Vahemere idaosa antakse üle kuninglikule mereväele ning Biskaia laht ja Vahemere lääneosa riiklikele merejalaväelastele. Selle kokkuleppe saavutamise hetkest alates hakkasid kaks armeed omavahel vahetama teatud kaitsealast teavet. Näiteks Briti kaitseatašee kolonel Frederick G. Beaumont-Nesbitt oli esimene välismaalane, kellele näidati Maginot' liini kindlustusi. Kaitseplaanide üksikasju siiski ei avalikustatud. Kuid ka siis olid prantslased üldiselt piisavalt tugevad võimaliku sakslaste rünnaku tõrjumiseks ning inglased pidid toetama Belgia kaitsepüüdlust oma territooriumil, jättes Prantsusmaal võitlemise üksi prantslastele. Asjaolu, et Saksamaa ründab Belgia kaudu, nagu I maailmasõjas, peeti iseenesestmõistetavaks.
1937. aastal külastas Maginot liini ka Briti sõjaminister Lesley Hore-Belisha. Samal aastal algas Saksamaa-alaste luureandmete vahetus Prantsusmaa ja Suurbritannia sõjaväe peakorterite vahel. Kui sekretär Horet-Belisha 1938. aasta aprillis teist korda Prantsusmaad külastas, kuulis ta kohtumisel kindral Maurice Gameliniga, et britid peaksid saatma Belgiale appi mehhaniseeritud diviisi, millel polnud oma soomusjõude.
Peale poliitiliste ühise sõja väljakuulutamise Saksamaaga algas hoolikas sõjaline planeerimine alles 1938. aastal Müncheni kriisi tagajärjel. Kriisi ajal tuli kindral Gamelin Londonisse teatama, et Prantsusmaa plaanib Tšehhoslovakkia sissetungi korral Saksamaa vastu ründavaid aktsioone, et leevendada Tšehhoslovakkia kaitsejõudude pinget. Talvel pidid väed taganema Maginot' liini taha ja kevadel asuma rünnakule Itaalia vastu, kui see Saksamaa poolel välja tuleb. Gamelin kutsus Suurbritanniat neid tegevusi üksi toetama. See ettepanek üllatas inglasi, kes seni uskusid, et sakslaste rünnaku korral sulgub Prantsusmaa kindlustuste taha ega võta ründetegevust ette. Kuid teatavasti sõda Tšehhoslovakkia kaitseks ei toimunud ja see plaan jäi ellu viimata. Olukord läks aga nii tõsiseks, et otsustati, et on aeg alustada täpsemat planeerimist ja ettevalmistusi.
1938. aasta lõpus algasid sõjabüroo planeerimisdirektori kindralmajori juhtimisel läbirääkimised Briti vägede suuruse ja koosseisu üle. Leonard A. Howes. Huvitaval kombel oli Prantsusmaale vägede saatmise ideel Suurbritannias palju vastaseid ja seetõttu oli mandrile saadetavate üksuste valik keeruline. 1939. aasta jaanuaris jätkusid staabiläbirääkimised, seekord oli detailide arutamine juba alanud. 22. veebruaril kiitis Briti valitsus heaks plaani saata Prantsusmaale viis regulaardiviisi, mobiildiviisi (soomusdiviis) ja neli territoriaaldiviisi. Hiljem, kuna tankidivisjon ei olnud veel tegutsemisvalmis, asendati see 1. territoriaaldivisjoniga ning 10. DPAN ise alustas mahalaadimist Prantsusmaal pärast aktiivse tegevuse algust 1940. mail XNUMX. aastal.
Alles 1939. aasta alguses teatasid prantslased Suurbritanniale ametlikult, millised on nende konkreetsed kaitseplaanid Saksamaa vastu ja kuidas nad näevad brittide rolli nendes plaanides. Järgnevad staabiläbirääkimised ja kokkulepped toimusid 29. märtsist 5. aprillini, aprilli ja mai vahetusel ning lõpuks 28. augustist 31. augustini 1939. aastal. Seejärel lepiti kokku, kuidas ja millistesse piirkondadesse Briti ekspeditsioonijõud saabuvad. Suurbritannial on sadamad St. Nazaire'ist Le Havre'i.
Briti relvajõud olid sõdadevahelisel perioodil täiesti professionaalsed, nende heaks töötasid vabatahtlikud reamehed. Briti parlament võttis aga 26. mail 1939 sõjaminister Hore-Belishi palvel vastu riikliku väljaõppeseaduse, mille alusel võis 20–21-aastaseid mehi kutsuda 6-kuulisele sõjalisele väljaõppele. Seejärel siirduti aktiivsesse reservi. Selle põhjuseks olid plaanid suurendada maavägesid 55 diviisini, millest suurem osa pidi olema territoriaaldivisjonid, s.o. koosneda reservväelastest ja sõjaaegsetest vabatahtlikest, moodustatud sõjalise mobilisatsiooni korral. Tänu sellele oli võimalik alustada koolitatud värbajate väljaõpet sõjaaja jaoks.
Esimesed kandidaadid ei olnud veel oma väljaõpet läbinud, kui 3. septembril 1939, pärast Suurbritannia sõtta astumist, võttis parlament vastu 1939. aasta riikliku teenistuse (relvajõudude) seaduse, mis muutis sõjaväeteenistuse kohustuslikuks kõigile 18–41-aastastele meestele. kes olid Suurbritannia ja sõltuvuspiirkondade elanikud. Sellegipoolest olid Suurbritannial mandrile paigutatud jõud Prantsusmaa vägedega võrreldes suhteliselt väikesed. Esialgu viidi Prantsusmaale neli diviisi, seejärel lisandus 1940. aasta maiks veel kuus. Lisaks oli Suurbritannias sõja alguseks avatud kuus uut laskemoona tehast.
