E-residentsus: seal on sinu riik, kus sa tahad
Juba ammu on olnud võimalik saada Eesti virtuaalseks kodanikuks. Peagi annab sarnase staatuse ka teine Balti regiooni riik Leedu. Väidetavalt kavandavad selliseid "teenuseid" ka teised riigid. Mis on järeldus? Mis kasu on uuendusliku ettevõtte kõigist aspektidest?
Eesti e-residentsus ei anna sulle mingeid tüüpilisi kodanikuõigusi ja -kohustusi. Kui maksame sada eurot, sest see maksab nii palju, ei saa me Eestis valimistel hääletada ja me ei pea seal ka makse maksma. Küll aga saame Euroopa identiteedi, mis väljendub mõnes pilves talletatud isikuandmetes ja seega – täielik juurdepääs Euroopa Liidu turule.
Pakume identiteeti
Eesti e-residentsus selle omanikule on riigi poolt pakutav digitaalne isikutuvastus (). Selle omanikud saavad ka kordumatu identifitseerimisnumbriga isikutunnistuse. See võimaldab teil teenustesse sisse logida ja dokumente digitaalselt allkirjastada.
Kõige olulisem Eesti programmi saajate rühm on inimesed arengumaadestkes elavad väljaspool Euroopa Liitu ja on tavaliselt 30-aastased või vanemad, on ettevõtjad ja vabakutselised. Tänu e-residentsusele saavad nad avada ettevõtte ja seejärel pangakonto ning oma äri tõhusalt arendada.
Teine kategooria on kolmandate riikide kodanikud, nad reisivad regulaarselt Eestisse. Edaspidi saavad nad näiteks ligipääsu raamatukogudesse, võimaluse avada pangakontot ja sooritada oste e-residentsuse abil maksete autentimisega.
Teised e-kodakondsuse huvilised on nn Interneti kasutajate kogukond. Nad ei taha ligipääsu konkreetsetele e-residentsuse pakutavatele teenustele ja võimalustele, vaid pigem kuuluda teatud gruppi. Sellisesse rahvusülesesse kogukonda kuulumine on nende jaoks väärtus omaette.
Eesti e-residendi kaart
Ka Eesti käsitleb oma ettepanekut loojad . Tihti kolivad idufirmad välismaale ja arenevad rahvusvahelises keskkonnas. E-residentsus võimaldab parandada dokumendivoo ja otsuste tegemise protsessi, sest eri riikides elavad inimesed saavad sõlmida lepinguid digitaalselt ühtses süsteemis. Tänu e-residentsusele saab ettevõte usaldada välispartnereid.
Eesti virtuaalkodakondsus on atraktiivne peamiselt EL-i väliste riikide elanikele, kes sooviksid vabalt müüa näiteks selle territooriumil. Viimasel ajal on palju tähelepanu pööratud brittidele, kes soovivad vältida mõningaid Brexiti ebameeldivaid tagajärgi.
Viimasel ajal võimaldab Eesti registreeritud e-kodanikel avada internetipangakontosid ainult selle e-identiteedi alusel. Samuti pakub see pilvandmetöötlusteenuseid neile, kes on huvitatud äritegevusest. Nagu NewScientist mullu novembris teatas, on riigis registreeritud juba üle tuhande e-kodakondsusel põhineva ettevõtte. Et oleks selge, Eesti e-kodakondsus ei ole maksuparadiis. Selle kasutajad maksavad makse mitte selles riigis, vaid seal, kus nad on maksumaksjana registreeritud.
Eesti teenus töötab alates 2014 aastast See peaks olema tulus ettevõtmine, sest Leedu on juurutamas sarnast identiteedivormi. Seal pole aga seadusandlik protsess veel lõppenud – registreerimisega plaanitakse alustada 2017. aasta keskel. Ilmselt on elektroonilise kodakondsuse vormi kasutuselevõtust huvitatud ka Soome, Araabia Ühendemiraatide ja Singapuri võimud.
Virtuaalne Silicon Valley
Virtuaalne garaaž Silicon Valleys
Muidugi pole kuskil kirjas, et e-ID peab olema igal pool sama, mis Eestis. Iga riik võib pakkuda selliseid teenuseid ja riigi sotsiaal-majanduslikus elus osalemise vorme, mida ta peab sobivaks ja kasulikuks. Pealegi võib esineda elamisvorme, mis kalduvad kõrvale riikluse mustritest. Miks mitte hakata näiteks Silicon Valley virtuaalseks elanikuks ja arendada oma äriideed virtuaalses garaažis?
Läheme kaugemale – miks siduda kogu kontseptsioon mõne maa, piirkonna, linna või riigiga? Kas kodakondsus ei saa toimida nagu Facebook või Minecraft? Keegi võib isegi luua virtuaalsete kolonistide kogukonna, näiteks Pluuto, sellele kääbusplaneedile "asuda", seal elada, töötada ja äri ajada, kaubeldes maatükkidega lämmastikujääväljadel.
Aga tuleme tagasi Maa juurde... Sest sa ei pea sealt eemalduma, et näha e-residentsuse juurutamise hämmastavaid tagajärgi. “Mis saab e-Eestist ja e-Leedust, kui kahe riigi vahel puhkeb sõda? Kas ka nende üle maailma laiali pillutatud elektroonilised kodanikud hakkavad omavahel sõdima? küsib Eesti programmijuht Kaspar Korjus NewScientisti novembrinumbris.
