F-35A Lightning II Euroopas

F-35 kujundati võrgukeskse lahingulennukina, mis toimib selles osas väravana, pakkudes samas ka teistele võrguelementidele integreeritud taktikalise pildi. See tõstab kõigi võrgu elementide olukorrateadlikkuse taseme tasemele, mis on võrdne F-35 piloodi olukorrateadlikkusega.

31. jaanuaril toimus Deblinis Poola õhujõududele 32 lennuki Lockheed Martin F-35A Lightning II ostulepingu ametlik allkirjastamise tseremoonia. Nii ühines Poola seitsme Euroopa riigiga, kes on F-35 juba valinud – Belgia, Taani, Holland, Norra, Türgi, Itaalia ja Ühendkuningriik. Seda võimalust kasutades tasub tutvustada F-35A hankeprogrammide edenemist ja hetkeseisu ülaltoodud riikides ning kohalike ettevõtete kaasamist globaalse seda tüüpi lennukipargi tootmis- ja hooldusprogrammide elluviimisse.

Viienda põlvkonna F-35 Lightning II (Joint Strike Fighter, JSF) mitmeotstarbeliste lahingulennukite programm on algusest peale olnud rahvusvaheline. F-35 kolm varianti töötati välja nii USA-s kui ka liitlasriikides kasutatavate mitut tüüpi lennukite asendamiseks: F / A-18 Hornet, F-16 Fighting Falcon, F-4 Phantom II, A-10 Thunderbolt II, Tornado, AMX ja Harrier. Riigid, kes on huvitatud F-35 omandamisest ja vastavad USA ohutusnõuetele, saavad osaleda JSF-programmi süsteemiarenduse ja demonstratsiooni (SDD) faasis. Vastutasuks rahalise panuse eest said nad edaspidi osaleda töökatsetustes ja seejärel masstootmises, saades nn. koostööpartnerid (Cooperative Program Partners, CPP).

Sõltuvalt välispartnerite kaasatuse tasemest jaotati CPP-d kolme rühma. Ainus Tier 1 partner (Tier 1 või Level 2004) on Ühendkuningriik, kelle rahaline panus oli 2,056. aastaks 5,1 miljardit dollarit (siis oli see 2002% SDD etapi kogumaksumusest). Enne 1,028 liitusid JSF-iga 2,5. taseme partneritena ka Itaalia (800 miljardit dollarit; 2,0%) ja Holland (2 miljonit dollarit; 144%). Austraalia (0,4 miljonit; 110%), Taani (0,3 miljonit; 100%), Kanada Kolmanda taseme partneriteks said (0,2 miljonit; 122%), Norra (0,3 miljonit; 175%) ja Türgi (0,4 miljonit; 3%). (Tase / Tase 35). Iisrael ja Singapur omakorda liitusid JSF programmiga nn julgeolekukoostöö osalistena (SCP) – neid teavitati programmist, kuid nad ei osalenud selles otseselt. Ülejäänud F-XNUMX ostjaid käsitletakse ekspordiklientidena.

NATO Euroopa riikidest avaldasid endiselt soovi tavapärase õhkutõusmisega F-35A soetada Belgia, Taani, Holland, Norra, Poola, Türgi (mis aga 2019. aastal programmist välja jäeti) ja Itaalia. maandumine (CTOL) ning F-35B lühikese stardi ja vertikaalmaandumine (STOVL) Ühendkuningriiki ja Itaaliasse (vt Aviation International nr 8/2019). Teised potentsiaalsed F-35 ostjad Euroopast on Soome, Kreeka, Hispaania, Rumeenia ja Šveits, kuid siduvaid otsuseid nende kohta veel tehtud ei ole.

Lennuki F-35 kasutuselevõtt ei tähenda mitte ainult õhuväe lahingupotentsiaali ja operatiivvõimekuse kiiret kasvu, vaid ka põhimõttelist muutust personali väljaõppeprogrammides ning lennukite, mootorite ja avioonika hoolduse, remondi ja kapitaalremondi protseduurides. Samuti on vaja kulukaid investeeringuid lennubaaside infrastruktuuri, samuti lennukite maapealse teenindamise seadmetesse ja tarvikutesse. Teatav hüvitis tekkinud kulude eest on kohalike ettevõtete osalemine õhusõidukite tootmise, hoolduse ja edasise moderniseerimise programmides (Production, Sustainment and Follow-on Development, PSFD), mis on kavandatud mitu aastakümmet. See toob riikidele, kes otsustavad F-35 osta, mõõdetavat pikaajalist majanduslikku kasu, nagu juurdepääs uutele tehnoloogiatele, töökohad, eelarvetulud.

Belgia

Arutelud F-16 lennukite järglaste hankimise üle algasid Belgias juba üle kümne aasta tagasi, kuid valitsus kuulutas ametliku hankekutse välja alles 17. märtsil 2017. aastal. F-35A konkurendid ACCaP-s (Air Combat Capability Program) pidid olema Boeing F/A-18E/F Super Hornet, Dassault Rafale, Eurofighter Typhoon ja Saab JAS 39E/F Gripen. Sama aasta 19. aprillil loobus Boeing hankest. Sama tegid ka rootslased 10. juulil. Oktoobris lükkas Belgia valitsus Prantsusmaa ettepaneku tehniliste asjaolude osas tagasi. 19. jaanuaril 2018 nõustus USA välisministeerium FMS (Foreign Military Sales) protseduuri alusel 34 F-35A võimaliku müügiga Belgiale.

Hange pidi lõppema 2018. aasta juunis, kuid see lükkus oktoobrisse. Tohutute kulude tõttu kaalus Brüssel muid võimalusi, sealhulgas Prantsusmaale uuesti pakkumist või olemasolevate F-16 uuendamist. Lõpuks otsustati 25. oktoobril 2018 välja valida lennuk F-35A avioonika tarkvaraga Block 4. Nii sai Belgiast kolmeteistkümnes riik, kes F-35 ostis. Belgia kaitseminister Stephen Vandeput teatas pressikonverentsil, et Ameerika ettepanek oli kõigi seitsme hindamiskriteeriumi puhul parim ning F-35A on meie riigi jaoks parim valik rahanduse, toimimise ja tööstuse osas.

Eeldatakse, et 34 F-35A soetamise maksumus koos logistika ja personalikoolitusega 3,8 aastaks võib potentsiaalne lepingusumma olla 4 miljardit eurot). Tarned algavad eeldatavasti 2030. aastal ja kestavad kuni kümnendi lõpuni. Esialgne töövalmidus (IOC) peaks olema saavutatud kella 6,53 keskel ja täielik töövalmidus (FOC) - jaanuaris 2023. Plaanide kohaselt jääb F-2027A lennunduskomponenti (Luchtcomponent; Composante Air; [belgia]). õhukomponent) Belgia kaitseväe (Defense; La Défense; [Belgia] kaitsevägi) vähemalt 2029. aastani.

Paljud Belgia ettevõtted osalevad F-35 programmis. Hollandi ettevõte Fokker Technologies on tellinud Zaventemis asuvalt Asco Industriesilt siibri ribide tootmise. 2018. aasta märtsis sõlmis Gosselis asuv Sonaca Lockheed Martiniga lepingu üksikute F-35 konstruktsioonielementide tootmiseks. Omakorda Ignition! (Sonaca ja Sabena Aerospace'i ühisettevõte) tegeleb logistikaga (operatsioonide juhtimine, varuosade jaotus, maapealne varustus, lennukite remont ja seadmete uuendamine) ning pilootide ja mehaaniku koolitusega. Lepingu alusel Liege'is asuva Pratt & Whitney Belgia mootorikeskusega (BEC), mis kuulub Norra ettevõttele AIM Norway, osaleb ta F135 mootorite perioodilistes ülevaatustes, remondis ja kapitaalremondis. ILIAS Solutions pakub IT-tööriistu sõidukipargi haldamiseks, hoolduseks ja hankimiseks.

Taani

Taani avaldas soovi ühineda JSF programmiga 1997. aastal ja sai 2002. aastal kolmanda taseme partneriks. 2005. aasta augustis käivitas Taani valitsus ametlikult menetluse uute hävitajate soetamiseks (Nyt Kampfly programm), et asendada õhuväes kasutatavad F-16 (Flyvevåbnet; Taani kuninglikud õhujõud, RDAF). Toona kaaluti 48 sõiduki ostmist. Kandidaatide hulgas olid Lockheed Martin F-35A, Saab JAS 39 Gripen ja Eurofighter Typhoon. Prantslane Rafale aga puudus, kuna Dassault loobus hankest. 2007. aasta detsembris loobus võistlusest ka Eurofighter, kuid 2008. aasta mais liitus Boeing F/A-18E/F Super Hornetiga. Võitnud kavand pidi välja valima 2009. aastal, kuid hange venis peagi aasta võrra ning 2010. aasta märtsis pandi kogu programm rahalistel põhjustel ootele.

13. märtsil 2013 alustasid taanlased hankemenetlust uuesti, kutsudes osalema kõik samad neli ettevõtet. Seekord oli jutt 24-32 lennuki ostmisest. Täpsemad päringud saadeti 10. aprillil 2014 ja 21. juuliks laekus kolm pakkumist (Saab loobus vahepeal pakkumisest). Otsus konkreetse lennukitüübi valiku kohta pidi sündima 2015. aasta juuni lõpuks, kuid 27. mail lükkus see edasi. Lõpuks teatasid Taani peaminister Lars Løkke Rasmussen ja kaitseminister Peter Christensen alles 12. mail 2016, et valitsus soovitab parlamendile osta 27 F-35A-d väärtusega umbes 3 miljardit USA dollarit (20 miljardit Tšehhi krooni). 9. juunil kiitsid valitsuse otsuse heaks opositsioonierakonnad. LRIP 12 seeria kaheksa ühiku tootmise ja tarnimise leping sõlmiti 2018. aastal. Seejärel tellitakse LRIP 13 seeriale kaks ja LRIP 14 seeriale neli.

16. jaanuaril 2019 algas Lockheed Martini tehases Fort Worthis esimese Taani F-35A (RDAF registreerimisnumber L-001) esikere kokkupanek. Lennuk peaks valmima selle aasta lõpus, enne kui see järgmisel aastal Arizonas Luke AFB jaoks RDAF-ile üle antakse. Taani piloote hakkab koolitama USA õhujõudude 308. hävitajate tiiva 56. hävitajate eskadron "Emerald Knights". Plaani järgi kestab F-35A lennukite tarnimine 2026. aastani. Esialgne operatsioonivalmidus (IOC) saavutatakse 2025. aastal ja täielik operatsioonivalmidus (FOC) 2027. aastal.

Taani firma Terma on juba aastaid tootnud F-35 kõigi kolme modifikatsiooni konstruktsioonielemente ja seadmeid, sh. tiivaalused õhk-maa relvapüloonid, GAU-22/A kahuri ventraalkonteiner F-35B ja F-35C versioonidele, horisontaalse saba liitservad, kere keskosa katvad komposiitpaneelid ning horisontaalne ja vertikaalne saba, AN radarikomponendid /APG-81 ja AN/AAQ-37 (elektro-optiline hajutatud avasüsteem, EO DAS) hoiatussüsteemid. Ettevõte Multicut toodab duralumiiniumist kronsteine ​​ja hoidikuid lennukiraami ja F135 mootori kinnituste ja tarvikute jaoks. Taani avioonika testimiskeskus (ATCD; Termy ja Scandinavian Avionicsi ühisettevõte) hooldab, parandab ja uuendab Taani F-35A avioonika komponente.

Holandia

16. ja 16. sajandi vahetusel hakkasid hollandlased F-35A / B hävitajate F-5AM / BM standardile viimise programmi elluviimisel kaaluma võimalust oma järglaste omandamiseks. Lennukit F-2002 peeti kõige lootustandvamaks, mistõttu 15. juunil 2006 liitus Holland JSF programmi SDD faasiga ning 30. novembril 2008 sõlmiti leping osaleda ka PSFD etapis. 2. mail 2009 nõustus Hollandi parlament rahastama kuninglike õhujõudude (Koninklijke Luchtmacht, KLu; Hollandi kuninglikud õhujõud, RNLAF) osalemist esialgses operatsioonikatsetuses (IOT&E). Nende vajadusteks osteti 35. juunil 01 esimene F-001A (AN-19; RNLAF F-2010) ja 02. novembril 002 teine ​​(AN-3 / F-4). Lennukeid toodeti LRIP (Low-Rate Initial Production) seeriate 1 ja 2012 raames. Esimene eksemplar lasti turule 2. aprillil 2013, teine ​​6. märtsil 2012. Neid testiti 27. augustil 2013 ja RNLAF ostis vastavalt 25. juunil 12 2013. aasta juulil ja 35. septembril XNUMX ning neist said esimesed väliskasutajale tarnitud F-XNUMXA-d.