Prantsuse sõda Indohiinas 1945-1954 osa 3
Prantsuse sõda Indohiinas 1945-1954 osa 3
1953. aasta detsembris otsustas Prantsuse Liidu vägede ülemjuhataja Indohiinas kindral Navarra, et lahingut Loode-Vietnamis ei saa vältida. Selle asemel valis ta kindluseks muudetud prantslaste poolt okupeeritud Chin Bien Phu oru, mis pidi tooma Põhja-Vietnami vägedele kaotuse ja saama alguse Prantsuse Liidu vägede pealetungile Põhja-Vietnamis. Kindral Giap ei kavatsenud aga Navarra plaani ellu viia.
Kindral Navarral oli veel 1953. aasta detsembri alguses võimalus viia läbi vägede täielik evakueerimine Chin Bien Phust, kuid ta lükkas selle idee lõpuks 3. detsembri 1953. aasta otsusega tagasi. Seejärel kinnitas ta käsus, et lahing Loode-Vietnamis võib ei tohi vältida. Ta loobus täielikult mõttest Chin Bien Phust taganeda ja viia kaitsed itta Jarsi tasandikule, kus oli kolm suhteliselt kergesti kaitstavat lennuvälja. Käskkirjas märkis Navarra, et Chin Bien Phu tuleb iga hinna eest säilitada, mida Prantsusmaa peaminister Joseph Laniel aastaid hiljem tunnistas, et see oli vastuolus strateegiaga hoida ära lahtised kokkupõrked suurte Viet Minhi vägedega. Aastaid hiljem väitis Navarra, et evakueerimine Chin Bien Phust polnud siis enam võimalik, kuid ebasoodne nii "Prantsusmaa prestiiži" kui ka strateegilise mõõtme tõttu.
Ta ei uskunud Prantsuse luureteateid mitme vaenlase diviisi koondumisest Navarra lähedale. Prantsuse kirjaniku Jules Roy sõnul: Navarra usaldas ainult iseennast, ta oli sügavalt skeptiline kogu temani jõudnud teabe suhtes, kuid ei tulnud tema allikatest. Eriti umbusklik oli ta Tonkini suhtes, kuna ta veendus üha enam, et Konyi ehitab seal oma impeeriumi ja mängib enda huvides. Lisaks ignoreeris Navarra selliseid tegureid nagu ilmastiku muutlikkus ja uskus, et nii löögi- (lähitoetus) kui ka transpordilennukid pakuvad kaitset Viet Minhi vastu, millel poleks ei suurtüki- ega õhutõrjet. Navarra oletas, et suure tõenäosusega viivad rünnaku Chin Bien Phule läbi 316. jalaväediviisi väed (teised ohvitserid arvasid, et see on liiga optimistlik oletus ja laagrit võivad rünnata suured jõud). Kindral Navarre optimismiga võiks tugevdada varasemaid õnnestumisi, nagu Na Sani ja Muong Khua edukas kaitsmine. Tõenäoliselt ei ole tähtsusetud ka 26. novembri 1953 sündmused, mil F8F Bearcatsi massiline rünnak tavapomme ja napalmi kasutades nõrgestas tõsiselt 316. jalaväediviisi lahingupotentsiaali.
Navarra uskus, et vägede koondumine Vietnami loodeosas simuleerib rünnakut Chin Bien Phu vastu ja valmistas praktikas ette rünnakut Laose vastu, millest Navarra sageli rääkis. Siin tasub Laose teemat laiendada, kuna see oli Pariisi suhtes liitriik. Hanoi konsul Paul Sturm tunnistas juba 23. novembril Washingtonis välisministeeriumile saadetud läkituses, et Prantsuse väejuhatus kartis, et 316. jalaväediviisi liikumised ei valmistu mitte rünnakuks Chin Bien Phu või Lai Chau vastu, vaid rünnaku eest Laose vastu. Selle riigi roll kasvas oluliselt pärast 22. novembrit 1953, kui Pariisis kirjutati alla lepingule, millega tunnustati Laose iseseisvust Prantsuse Liidu (Union Française) raames. Prantsusmaa võttis kohustuse kaitsta Laost ja selle pealinna Luang Phrabangi, mis oli aga puhtsõjalistel põhjustel raske, sest seal polnud isegi lennujaama. Seega soovis Navarra, et Chin Bien Phu oleks võti mitte ainult Põhja-Vietnami, vaid ka Laose keskosa kaitsmisel. Ta lootis, et Laose väed rajavad peagi maismaatransiiditeed liinile Chin Bien Phust Luang Prabangi.
Loe lähemalt Wojsko i Technika Historia numbritest:
– Prantsuse sõda Indohiinas 1945–1954 osa 1
– Prantsuse sõda Indohiinas 1945–1954 osa 2
– Prantsuse sõda Indohiinas 1945–1954 osa 3
