Iraan 2. sajandi esimesel poolel, osa XNUMX
Tehas Ameerika hävitajate P-40 kokkupanekuks Iraanis.
Shah Reza Pahlavi 30ndate Iraan oli kiiresti muutumas kaasaegseks riigiks. Mõne jaoks liiga kiire. Kultuurilised, religioossed ja rahvuslikud traditsioonid on saanud moderniseerimise ohvriteks – sageli juhuslikult.
Huvitav näide… peakate. Vana-Pärsias tähistas see sotsiaalset, professionaalset ja tunnistatud religiooni. 1927. aasta augustis kästi pea katta "rahvusmütsiga" või "Pahlavi mütsiga", mis oli sisuliselt prantsuse kepi tüüp. Selle tulemusena oli ühiskonna euroopastumine – ja demokratiseerumine – hästi nähtav. Traditsionalistid uskusid aga, et kepi kandmine sundis inimesi traditsioonilistest kostüümidest loobuma ja muutis palvetamise keeruliseks, kui moslem kummardab. Seetõttu lubas valitsus visiiri palve ajal tagasi pöörata. Tundus, et probleem on lahendatud.
Hawker Audax on Iraani peamine sõjalennuk, mis on erinevalt enamikust Audaxitest varustatud radiaalmootoriga.
30. aastate keskel sai aga selgeks, et “Pärsia müts” pole enam moderniseerumise ja euroopastumise sümbol, vaid 1935. sajandi säilimise ja militariseerimise sümbol. XNUMX. aasta juunis andis Majlis – Iraani parlament – meestele korralduse kanda fedorasid ehk äärega Euroopa mütse (tol ajal moes: näiteks Indiana Jones kandis neid). Ringtee raskendas korralikult palvetamist. See tõi kaasa sotsiaalse rahulolematuse. Iraani suuruselt teises linnas Mashadis on puhkenud rahutused ja sõjaväelased on verise rahustamisega harjunud. Rahutuste taga oli aga teinegi motiiv: Mashad on Iraani kirdepiiril asuva Khorasani pealinn, mis ei taha riiki tsentraliseerida ja on traditsioonilise islami mõju all.
Teoreetiliselt pidi Iraan arenema kolmel sambal. Riigi ametlik loosung oli "Islam, Shah, Nation". Riik moderniseerides piiras šahh aga moslemivaimulike mõju ühiskonnale, piirates näiteks usuharidust riigi kasuks ja taotledes naiste emantsipatsiooni. Võimu tsentraliseerimisega võõrandas šahh ka kohalike kogukondade juhid. Tema valitsemisaeg muutus üha vähem populaarseks.
Üks võimalus oma ühiskonnas populaarsust tõsta on välise edu saavutamine. Sellist edu kavatses šahh saavutada naftapoliitika vallas. Iraani ja Inglise-Pärsia naftafirma – tänapäeval British Petroleum – vaheline leping andis Teherani valitsusele vaid 16% toornafta kaevandamise ja müügi tuludest. Nii valitsus kui ka avalikkus olid veendunud selle joondumise ebaõigluses. Iraani diplomaatia hakkas tehingut uuesti läbi rääkima 20. aastatel ja soovis tulu jagada võrdselt: 50%. Anglo-Pärsia naftakompanii seda muidugi ei soovinud ja nautis Briti valitsuse väga tugevat toetust.
Sel ajal pidasid maailma naftakompaniid läbirääkimisi "Punase joone lepingu" nime all tuntud kartelli üle, et reguleerida uurimist, tootmist ja kaubandust Lähis-Idas. 1928. aastal tõmmatud "punane joon" tähistas territooriumi, kus leping kehtis: selle taga oli Iraan. Seal ei pidanud Briti valitsus konkurentsi kartma, mistõttu suunati kogu oma energia Inglise-Pärsia naftakompanii toetamisele.
1931. aastal õnnestus neil isegi saavutada iraanlasi rahuldav kokkulepe. Kiirelt sai aga selgeks, et suure depressiooni ja toornafta ületootmise tõttu pole see neile kasulik ning tegelikult piirab Teherani sissetulekuid. Juhtumit arutasid Rahvasteliit ja Haagi Rahvusvaheline Alaline Kohus. Leping sõlmiti 1933. aastal ja kuigi see suurendas Iraani riigikassa tulusid 4%, pidasid paljud seda Briti võiduks. Kuna šahh nõudis läbirääkimiste lühendamist ja Anglo-Pärsia naftakompanii mõningate tingimustega nõustumist, taaselustusid kuulujutud, et tegemist on Briti agendiga. (Teda kahtlustati selles hetkest, kui ta viis läbi riigipöörde
ja sai võimu.
