Kaubanduslik Volkswagen – autod, mis ei anna alla!
Kas töömasin peaks igav olema? Millegipärast eeldatakse, et sõna "utiliit" seostub peamiselt tsemendikottide ehitamise ja kandmisega. Saksa kaubamärk aga näitab, et see ei tohiks nii olla.
Et näha, milleks Volkswagen Commercial Vehiclesi linnamaastur võimeline on, läksime Maini-äärse Frankfurdi äärelinna Wächtersbachi linna. Laial metsasel alal valmistati ette erineva raskusastmega marsruute. Meil oli kolm katset, millest igaühel pidime sõitma erineva autoga.
Transporter t6
Valisime esimest korda Rockton Transporteri. See on T-kuus steroididel, mis on mõeldud inimeste ja kaupade transportimiseks raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse. Sellel on tavaline tagumine diferentsiaalilukk, kaks akut ja terasveljed. Lisaks on Rockton Transporter 30 mm kõrgem vedrustus ja lisaks on see varustatud tolmuindikaatoriga õhufiltriga. Ka sisemus on ehitatud nii, et see taluks raskeid tingimusi, mustusekindel polster ja lainepapist lehtmetallist põrandakate.
Algul ei olnud marsruut kuigi nõudlik. Pärast paarikilomeetrist asfaltteed keerasime kruusasele metsarajale. Kõik viitas sellele, et reis saab olema pigem pühapäevane seenejaht kui miski off-road. Kuus värvilist Transporterit liikusid laisalt läbi mändide, hoides peaaegu ideaalset distantsi. Tihenenud pind asendus aga mõne kilomeetri pärast savimudaga, mis rataste külge halastamatult kinni jäi. Roopad olid kohati nii sügavad, et Transporterid põrkasid kõhuga vastu maad, kuid 4Motioni sõit ei valmistanud pettumust. Kuigi sõit oli üsna aeglane, ei kaotanud kumbki auto võitlust paksus ja sügavas mudas.
Raskeim katsumus oli järsk tõus, mis oli ühtlasi 180-kraadine pööre. Ja nagu sellest veel vähe oleks, oli pind nagu paks šokolaadipuding. Transporterid ronisid aeglaselt mööda mudast sõiduteed üles. Vahel ratas põrkas, mingi pori lendas. Kuid masinad said sellega probleemideta hakkama. Teadaolevalt saab transporterit vaevalt linnamaasturiks nimetada, kuid tänu 4Motioni ajamile tulid autod mustusega hästi toime, mis esmapilgul sobis pigem vanadele Defenderitele, mitte kaubikutele.
Amarok V6
Ülekaalukalt kõige maastikuauto, mis meil olnud on, oli Volkswagen Amarok 6-liitrise VXNUMX diiselmootoriga. Tõstetud, varustatud vintside ja tüüpiliste maastikurehvidega, olid ahvatlevad. Sõitmiseks olid meil aga täiesti tsiviilotstarbelised DSG-variandid, mis olid riietatud tüüpilistesse asfaltrehvidesse.
Keegi ei hakanud autosid pesema, mis on kohe-kohe mudaga kaetud. Proovisõidul käisime pikapitega, mille värvi oli kohtades allpool klaasijoont raske määrata. See andis lootust, et tuur saab olema tõeliselt huvitav. Algas jälle vaikselt. Instruktor juhatas pelotoni läbi metsade, küngaste ja suurte lompide. Maastik ei nõudnud palju, et pikap saaks tõsta. Sel hetkel, kui osalejate nägudele hakkasid ilmnema esimesed pettumuse märgid, peatas instruktor grupi ja palus autode vahelisi vahesid suurendada. Suure männi tagant keerasime vasakule teele, mis oli praktiliselt olematu…
Kujutage ette koletist roadsterit. Näiteks tõstetud Nissan Patrol või mõni teine Defender. 35-tollistel ratastel, metallist põrkerauadega auto, mis laisalt mööda metsarada sõites otsustas ühtäkki maastikusõitu eirates lihtsalt maha keerata ja minna mööda täiesti neitsit rada. “Marsruut”, mida juhendajaga järgisime, nägi välja nii, nagu oleks selle rajanud lummatud roadster, mis leegitses läbi metsaradade. Peaaegu põlvini roopad, tihedalt kasvavad puud koos eilsest vihmast soojendatud mudaga ei hõlbustanud ületamist. Sellest hoolimata läks Amarokil väga hästi. Aeglaselt ja kerge vaevaga trügis ta läbi muda, kattes rattakoopad savimudaga.
Amarokit võib juba maasturiks nimetada. Tänu 25 cm kliirensile ja märkimisväärsele, kuni 500 mm sügavusele, tuleb see toime ka raskema maastikuga. Järskude liivaste laskumiste puhul tuleb kindlasti kasuks süsteem, mis kasutab ABS-i ja ESP-d auto püsivaks sõidusuunas juhtimiseks. Tänu sellele ei pea juht järsust mäest alla sõites muretsema, et sõiduk külili kukuks.
Kui Amarokiga on maastikul väga lihtne sõita, siis selle ainsaks miinuseks on roolisüsteem. See töötab väga kergelt, mistõttu on raskel maastikul sõites raske tunnetada, mis ratastega toimub. Lisaks ei reageeri auto sügavates roobastes väga hästi ühelegi rooliliigutusele ja sõidab omasoodu, käitudes veidi nagu tramm.
Caddy ja Panamericana
Päeva lõpus jalutasime rahulikult päikeseloojangul. See marsruut oli kõige lihtsam ja kõige nõudlikum punkt oli madal loik, mida nelikveoline Caddy ilmselt isegi ei märganud.
Volkswageni juht...puuraidur?
Vähesed inimesed teavad sellest, kuid Volkswagen Commercial Vehiclesi toetab Stihl. Bränd on isegi partner… spordisaematerjali võistluste sarjas. Kuidas on Amarok seotud puidu lõikamisega, selgitab Volkswageni tarbesõidukite kommunikatsioonijuht dr Günter Szerelis: „Me teeme Amaroki sarnaseid autosid ainult professionaalidele, kes selles valdkonnas professionaalselt töötavad, inimestele, kes teenivad seal raha või veedavad oma vaba aega. Rahvusvaheline STIHL TIMBERSPORTS sari sobib Amarokile suurepäraselt, sest see kõik puudutab jõudu, täpsust, tehnikat ja vastupidavust.
Kui soovid osta päris maasturit, siis on Volkswageni tallis raske midagi sobivat leida. Aga olgem ausad – otsige selliseid autosid kaasaegsest autotööstusest. Viimased maasturid pealinna "T" ees lahkusid tehaseseinte vahelt vaid paar aastat tagasi. Patrullide, Defendersi või Pajeroga ei saa raskel maastikul võrrelda ühtki kaasaegset linnamaasturit. Volkswageni veokid pole aga mõeldud mängulistele linnamaasturitele, vaid eelkõige töötavatele sõidukitele, mis ei karda keerulisi olusid. Nad peavad ilma virisemata hakkama saama raskete koormustega ja raskel maastikul. Ja tuleb tunnistada, et sellistes tingimustes tunnevad Volkswageni tarbesõidukid end nagu kala vees.
