Kerge tank M5 Stuart, osa 2
USA armee populaarseim kergetank Teise maailmasõja ajal oli M5A1 Stuart. Euroopa TDW-des läksid need kaduma peamiselt suurtükitule (45%) ja miinide (25%) ning käeshoitavate tankitõrjegranaadiheitjate tule tõttu. Tankid hävitasid vaid 15%.
1942. aasta sügisel oli juba selge, et 37 mm kahuritega relvastatud ja piiratud soomukiga kergetankid ei sobi lahinguväljal hädavajalikeks tankioperatsioonideks – jalaväe toetamiseks kaitsest läbimurdmisel või vaenlase rühmituse koosseisus manööverdamiseks. , sest. samuti oma kaitsetegevuse või vasturünnakute toetamiseks. Kuid need on kõik ülesanded, mille jaoks tanke kasutati? Absoluutselt mitte.
Tankide väga oluliseks ülesandeks oli jalaväe toetamine sideliinide kaitsmisel pealetungivate vägede tagalas. Kujutage ette, et juhite brigaadi lahingumeeskonda, mida juhib soomuspataljon koos kolme Shermanide kompaniiga, keda saadab jalavägi Half-Tracki soomustransportöörides. M7 Priest iseliikuvate relvadega suurtükiväe eskadrill liigub tagaosas edasi. Hüpetel, kuna mõlemal pool teed on üks või kaks patareid, mis on valmis rindelt kutsuvate vägede peale tuld avama ja ülejäänud eskadrill läheneb soomusüksusele, et asuda laskepositsioonile, siis viimane patarei. tagumine läheb marssiasendisse ja liigub edasi. Teie taga on tee, millel on üks või kaks olulist ristmikku.
Algne M3E2 prototüüp, M3 paagi kerega, mis on varustatud kahe Cadillaci automootoriga. See vabastas tootmisvõimsuse Continentali radiaalmootoritele, mida on lennukite väljaõppes väga vaja.
Igal neist jätsite seltskonna motoriseeritud jalaväge, et see ei laseks vaenlasel seda lõigata, sest seda teed mööda sõidavad kütusepaagid ja General Motorsi veoautod "koos kõige vajalikuga". Ja ülejäänud tee? Siin on ideaalne lahendus ristmikult ristmikule saadetud kergete tankirühmade patrullimine. Kui jah, siis nad tuvastavad ja hävitavad vaenlase lahingugrupi, mis on jalgsi ületanud põlde või metsa, et varitseda varustustransporti. Kas selleks on vaja keskmisi Shermaneid? M5 Stuart ei sobi mingil juhul. Tõsisemad vaenlase väed võivad ilmuda ainult maanteede äärde. Tõsi, tankid võivad liikuda läbi põldude, kuid mitte pikemat vahemaad, sest kui nad komistavad veetõkke või tiheda metsa otsa, peavad nad sellest kuidagi mööda minema ... Ja tee on tee, saab sõita mööda seda suhteliselt kiiresti.
Kuid see pole ainus ülesanne. Ta juhib keskmiste tankide pataljoni koos jalaväega. Ja siin on tee kõrvale. Oleks vaja kontrollida, mis seal oli, vähemalt 5-10 km põhiründesuunast. Laske Shermanidel ja Half-Truckidel edasi liikuda ja rühm Stewarti satelliite saadetakse kõrvale. Kui selgub, et nad on sõitnud kümme kilomeetrit ja seal pole midagi huvitavat, tulgu tagasi ja ühinevad põhijõududega. Ja nii edasi…
Selliseid ülesandeid saab olema palju. Näiteks peatume ööseks, kuhugi vägede taha on paigutatud brigaadi komandopunkt, mille kaitseks on vaja lisada brigaadi lahingugrupi soomuspataljoni kergetankide kompanii. Sest keskmisi tanke on vaja ajutise kaitse tugevdamiseks saavutatud pöördel. Ja nii edasi ja nii edasi... Luuremissioone, tiiva katmist, varustusteede patrullimist, valvemeeskondi ja staapi, on palju, milleks “suuri” tanke pole vaja, aga mingi soomusmasin oleks kasuks.
Iga liigutus, mis vähendaks kütuse ja raskete mürskude vajadust (M5 Stuarti laskemoon oli palju kergem ja seega ka kaalult – seda oli lihtsam eesliinile viia), oli hea. Huvitav trend oli tekkimas kõigis Teise maailmasõja ajal soomusvägesid loonud riikides. Algul moodustasid kõik tanke täis diviisid ja siis piirasid kõik oma arvu. Sakslased vähendasid oma tankerdiviiside üksuste arvu kahe rügemendi brigaadist ühele rügemendile kahe pataljoniga. Ka inglased jätsid neile ühe soomusbrigaadi kahe asemel ning venelased ajasid oma sõja algusest saadik laiali oma suure soomuskorpuse ja moodustasid hoopis brigaade, mida hakati siis hoolikalt korpusteks komplekteerima, kuid palju väiksemaid, enam mitte enam. kui tuhat tanki, kuid nende arv on vähemalt kolm korda väiksem.
Ameeriklased tegid sama. Esialgu saadeti nende panseridiviisid kahe tankirügemendiga, kokku kuus pataljoni, Põhja-Aafrika rindele. Seejärel jäi igas järgnevas tankidivisjonis ja enamikus varem moodustatutest alles vaid kolm eraldi tankipataljoni, rügemendi tasand likvideeriti. Kuni sõja lõpuni jäid Ameerika soomusdiviisi koosseisu soomuspataljonid koos lahinguüksuse neljakompaniilise organisatsiooniga (arvestamata toetusüksustega komandokompaniid). Neist kolmel pataljonil olid keskmised tankid, neljas aga kergetankid. Nii vähendati mõnevõrra vajalikku varustuse kogust, mis sellisele pataljonile tuli toimetada, ning ühtlasi varustati kõikvõimalikud ülesanded lahinguvahenditega.
Pärast sõda kadus hiljem kergetankide kategooria. Miks? Sest nende ülesanded võtsid üle külma sõja kõrgajal välja töötatud mitmekülgsemad sõidukid – BMP-d. Nende tulejõud ja soomuskaitse ei olnud mitte ainult võrreldavad kergetankidega, vaid kandsid ka jalaväerühma. Just nemad võtsid lisaks oma põhieesmärgile - jalaväe transportimisele ja sellele lahinguväljal toetuse andmisele - üle ka need ülesanded, mida varem täitsid kergetankid. Kuid II maailmasõja ajal kasutati kergetanke veel peaaegu kõigis maailma armeedes, sest inglastel olid Lend-Lease’i varudest Ameerika Stuartid ja T-70 sõidukid olid kasutusel NSV Liidus kuni sõja lõpuni. Pärast sõda loodi USA-s kergetankide perekond M41 Walker Bulldog, NSV Liidus perekond PT-76 ja NSVL-is ehk kergetank, luuresoomustransportöör, tankihävitaja, kiirabiauto, komandoauto ja tehnilise abi auto ja ongi kõik.perekond ühel šassiil.
