Väike amfiibtank T-38 1935. aastal moderniseeriti tanki T-37A, mille eesmärk oli parandada selle sõiduomadusi. Säilitades sama paigutust, muutus uus tank nimega T-38 madalamaks ja laiemaks, mis suurendas selle stabiilsust veepinnal ning täiustatud vedrustussüsteem võimaldas suurendada kiirust ja sõidu sujuvust. T-38 tanki autodiferentsiaali asemel kasutati pöördemehhanismina külgsidureid. Paagi valmistamisel kasutati laialdaselt keevitamist. Sõiduk läks Punaarmee teenistusse 1936. aasta veebruaris ja seda toodeti kuni 1939. aastani. Kokku tootis tööstus 1382 T-38 tanki. Nad olid teenistuses laskurdivisjonide tanki- ja luurepataljonidega, üksikute tankibrigaadide luurekompaniidega. Tuleb märkida, et sel ajal polnud ühelgi maailma armeel selliseid tanke. Amfiibtankide kasutamine vägedes paljastas neis suure hulga puudusi ja puudujääke. Selgus, et T-37A-l on ebausaldusväärne jõuülekanne ja šassii, roomikud kukuvad sageli maha, sõiduulatus on madal ja ujuvusvaru on ebapiisav. Seetõttu anti tehase nr 37 projekteerimisbüroole ülesanne projekteerida uus amfiibtank T-37A baasil. Töödega alustati 1934. aasta lõpus tehase uue peakonstruktori N. Astrovi juhtimisel. Tehase indeksi 09A saanud lahingumasina loomisel pidi see kõrvaldama T-37A tuvastatud puudused, peamiselt suurendama uue amfiibtanki üksuste töökindlust. 1935. aasta juunis läks katsetamisele tanki prototüüp, mis sai armeeindeksi T-38. Uue tanki projekteerimisel püüdsid disainerid võimaluse korral kasutada T-37A elemente, mis olid selleks ajaks tootmises hästi omandatud. Amfiib T-38 paigutus sarnanes tankiga T-37A, kuid juht oli paigutatud paremale ja torn vasakule. Juhi käsutuses olid esiklaasil ja kere paremal küljel kontrollpilud. T-38-l oli võrreldes T-37A-ga laiem kere ilma täiendavate poritiibade ujukiteta. T-38 relvastus jäi samaks - 7,62 mm DT kuulipilduja, mis oli paigaldatud torni esiküljele. Viimase disain, välja arvatud väikesed muudatused, laenati täielikult tankilt T-37A. T-38 oli varustatud sama mootoriga, mis tema eelkäija GAZ-AA võimsusega 40 hj. Peasiduri ja käigukastiga plokis olev mootor paigaldati piki paagi telge komandöri ja juhi istmete vahele. Käigukast koosnes ühe kettaga kuivhõõrdumise põhisidrist (GAZ-AA autosidur), neljakäigulisest gaasikäigukastist, kardaanvõllist, lõppajamist, lõppsiduritest ja lõppajamist. Alusvanker oli paljuski identne amfiibtankiga T-37A, millelt laenati vedrustusvankrite ja roomikute kujundus. Veoratta konstruktsiooni muudeti veidi ja juhtratas muutus suuruselt identseks rööbasrullikutega (välja arvatud laagrid). Auto veepinnal liigutamiseks kasutati kolme labaga sõukruvi ja lamedat rooli. Sõukruvi ühendati jõuvõtu käigukastiga sõukruvi võlli abil, mis oli paigaldatud käigukastile. T-38 elektriseadmed viidi läbi ühejuhtmelise ahela järgi, mille pinge oli 6 V. Elektriallikatena kasutati akut Z-STP-85 ja generaatorit GBF-4105. Uuel autol oli suur hulk puudusi. Näiteks tehase nr 37 aruande kohaselt Punaarmee ABTU-le testiti T-3 17. juulist 1935. juulini 38 vaid neljal korral, ülejäänud aja oli tank remondis. Uue tanki katsetused kestsid vaheaegadega kuni 1935. aasta talveni ning 29. veebruaril 1936 võeti NSV Liidu Töö- ja Kaitsenõukogu määrusega tanki T-38 Punaarmee poolt kasutusele. T-37A. Sama aasta kevadel algas uue kahepaikse masstootmine, mis kuni suveni käis paralleelselt T-37A väljalaskmisega. Seeriaauto T-38 erines mõnevõrra prototüübist - veermikusse paigaldati täiendav teeratas, kere ja juhiluugi konstruktsiooni veidi muudeti. T-38 tankide soomustatud kered ja tornid pärinesid ainult Ordzhonikidze Podolsky tehasest, mis 1936. aastaks suutis luua vajalikus koguses tootmist. 1936. aastal paigaldati vähestele T-38-dele Izhora tehases toodetud keevitatud tornid, mille mahajäämus jäi peale T-37A tootmise lõpetamist. 1936. aasta sügisel testiti seda NIBT prooviväljakul garantiiläbisõidu seeriasõiduks. amfiibpaak T-38 uut tüüpi kärudega. Neid eristas kolvi puudumine horisontaalse vedru sees ja selleks, et juhtvarras ei tuleks rullide võimaliku mahalaadimise korral torust välja, kinnitati käru kronsteinide külge terastross. Katsete ajal septembris-detsembris 1936 läbis see tank teedel ja ebatasasel maastikul 1300 kilomeetrit. Uued pöördvankrid, nagu dokumentides märgitud, "osutusid hästi töötavaks, näidates mitmeid eeliseid võrreldes eelmise konstruktsiooniga". T-38 katsearuandes sisalduvates järeldustes öeldi järgmist: „Tank T-38 sobib iseseisvate taktikaliste ülesannete lahendamiseks. Dünaamika suurendamiseks on aga vaja paigaldada M-1 mootor. Lisaks tuleb kõrvaldada puudused: ebatasasel maastikul sõites langeb rada maha, vedrustuse amortisatsioon on ebapiisav, meeskonnatööd ei rahulda, juhil on ebapiisav nähtavus vasakule. Alates 1937. aasta algusest viidi tanki konstruktsiooni sisse mitmeid muudatusi: juhi esikilbis olevale vaatepilule paigaldati soomuslatt, mis takistas vintpüssi ja kuulipilduja tulistamisel pliipritsmetel tanki sattumist, veermikus kasutati uut pöördvankrite mudelit (terastrossiga). ... Lisaks läks tootmisse T-38 raadioversioon, mis oli varustatud piitsaantenniga raadiojaamaga 71-TK-1. Antennisisend asus kere ülemisel esilehel juhiistme ja torni vahel. 1937. aasta kevadel peatati amfiibtankide T-38 tootmine – vägedelt laekus suur hulk kaebusi uue lahingumasina peale. Pärast 1937. aasta suviseid manöövreid Moskva, Kiievi ja Valgevene sõjaväeringkondades andis Punaarmee Soomustatud Direktoraadi juhtkond tehase projekteerimisbüroole ülesandeks moderniseerida tank T-38. Moderniseerimine pidi olema järgmine: paagi kiiruse suurendamine, eriti maapinnal, suurenenud kiirus ja töökindlus veepinnal sõitmisel, suurenenud lahingujõud, paranenud hooldatavus, paagiüksuste kasutusea ja töökindluse suurendamine, osade ühendamine Komsomoletsi traktoriga, mis vähendab paagi maksumust. Töö T-38 uute mudelite loomisel oli üsna aeglane. Kokku valmistati kaks prototüüpi, mis said tähised T-38M1 ja T-38M2. Mõlemal tankil olid GAZ M-1 mootorid võimsusega 50 hj. ja kärud Komsomoletsi traktorist. Autodel olid omavahel väikesed erinevused. Seega tõsteti T-38M1 kere kõrgust 100 mm võrra, mis suurendas veeväljasurve 600 kg võrra, tanki laiskus langes 100 mm, et vähendada sõiduki pikisuunalist vibratsiooni. T-38M2 kere suurendati 75 mm võrra, suurendades veeväljasurve 450 kg võrra, laisk jäi samale kohale, autol polnud raadiojaama. Muus osas olid T-38M1 ja T-38M2 identsed. 1938. aasta mais-juunis läbisid mõlemad tankid Moskva lähedal Kubinka polügoonil ulatuslikud katsetused. T-38M1 ja T-38M2 näitasid seeria T-38 ees mitmeid eeliseid ning Punaarmee soomusdirektoraat tõstatas T-38M (või T-38M) nimelise moderniseeritud ujuvtanki tootmise kasutuselevõtu küsimuse. sari). Kokku valmistati aastatel 1936 - 1939 1175 lineaarset, 165 T-38 ja 7 T-38M tanki, sh T-38M1 ja T-38M2. Kokku toodeti tööstuses 1382 tanki. Punaarmee püssi- ja ratsaväeüksuste koosseisus (selleks ajaks polnud lääne sõjaväeringkondade tankibrigaadides veel dessanttanke) osalesid T-38 ja T-37A “vabastuskampaanias” Läänes. Ukrainas ja Valgevenes 1939. aasta septembris. Vaenutegevuse alguseks Soomega. 30. novembril 1939 oli Leningradi sõjaväeringkonna osades 435 lennukit T-38 ja T-37, mis osalesid aktiivselt lahingutes. Nii näiteks saabus 11. detsembril Karjala maakitsusele 18 eskadrilli, mis koosnes 54 T-38 üksusest. Pataljon liideti 136. laskurdiviisiga, tanke kasutati liikuvate laskepunktidena tiibadel ja ründavate jalaväeüksuste lahingukoosseisude vaheaegadel. Lisaks usaldati tankidele T-38 diviisi komandopunkti kaitse, samuti haavatute väljaviimine lahinguväljalt ja laskemoona kohaletoimetamine. Teise maailmasõja eelõhtul kuulus õhudessantkorpusesse tankirügement, mis pidi olema relvastatud 50 T-38 üksusega. Nõukogude dessanttankid said oma tuleristimise Kaug-Ida relvakonfliktide ajal. Tõsi, neid kasutati seal väga piiratud koguses. Niisiis kuulusid Khalkhin-Goli jõe piirkonnas vaenutegevuses osalenud Punaarmee üksustes ja koosseisudes tankid T-38 ainult vintpüssi ja kuulipildujapataljoni koosseisus 11 tbr (8 ühikut). ja tankipataljon 82 sd (14 ühikut). Teadete põhjal otsustades osutus neist vähe kasu nii ründes kui ka kaitses. 1939. aasta maist augustini toimunud lahingute käigus langes neist 17 inimest.   T-41 T-37A, vabastama 1933 linn T-37A, vabastama 1934 linn T-38 T-40 Võitlus kaal, t 3,5 2,9 3,2 3,3 5,5 Meeskond, inimesed 2 2 2 2 2 Pikkus korpus, mm 3670 3304 3730 3780 4140 Laius, mm 1950 1900 1940 2334 2330 Kõrgus, mm 1980 1736 1840 1630 1905 Kliirens, mm 285 285 285 300 Relvastus 7,62 mm DT 7,62 mm DT 7,62 mm DT 7,62 mm DT 12,7 mm DShK 7,62 mm DT Boekomplekt, padrunid 2520 2140 2140 1512 DShK-500 DG-2016 Broneering, mm: kere otsaesine 9 8 9 10 13 kere pool 9 8 9 10 10 katus 6 6 6 6 7 torn 9 8 6 10 10 Mootor "Ford- AA" GAAS- AA GAAS- AA GAAS- AA GAAS- 11 Võimsus, hp 40 40 40 40 85 Maksimaalne kiirus, km / h: maanteel 36 36 40 40 45 pinnal 4.5 4 6 6 6 Elektrivarustus maanteel, km 180 200 230 250 300 Tanki T-38 peamised modifikatsioonid: T-38 - lineaarne amfiibtank (1936, 1937, 1939); SU-45 - iseliikuva suurtükiväe alus (prototüüp, 1936); T-38RT - tank raadiojaamaga 71-TK-1 (1937); OT-38 - kemikaalide (leegiheitja) tank (prototüübid, 1935-1936); T-38M - lineaarne tank automaatse 20-mm püstoliga TNSh-20 (1937); T-38M2 - lineaarne tank GAZ-M1 mootoriga (1938); T-38-TT - tankide telemehaaniline rühm (1939-1940); ZIS-30 - iseliikuvad relvad, mis põhinevad traktoril "Komsomolets" (1941). Allikad: M.V. Kolomiets Stalini "imerelv". Suure Isamaasõja amfiibtankid T-37, T-38, T-40; Amfiibtankid T-37, T-38, T-40 [Eesmine illustratsioon 2003-03]; M. B. Barjatinski. Punaarmee kahepaiksed. (mudelikonstruktor); G.L. Holjavski "Maailma tankide täielik entsüklopeedia 1915 - 2000"; Svirin M. N. “Stalini soomuskilp. Nõukogude tanki ajalugu 1937-1943”; Almanahh "Soomustatud relvad"; Ivo Pejčoch, Svatopluk Spurný – soomustehnika 3, NSVL 1919-1945; Chamberlain, Peter ja Chris Ellis (1972) Maailma tankid, 1915–1945; Zaloga, Steven J.; James Grandsen (1984). Teise maailmasõja Nõukogude tankid ja lahingumasinad.