Saksa soomusdiviisid: jaanuar 1942 – juuni 1944

Saksa soomusdiviisid

1941. aasta kampaania Nõukogude Liidus lõppes hoolimata Wehrmachti peadpööritavatest võitudest demoraliseerunud ja halvasti koolitatud Punaarmee üle sakslastele ebasoodsalt. NSV Liitu ei võidetud ja Moskvat ei vallutatud. Kurnatud Saksa armee elas üle karmi talve ning sõda kujunes pikaleveninud konfliktiks, mis neelasid palju inim- ja materiaalseid ressursse. Ja sakslased polnud selleks valmis, see poleks tohtinud nii olla ...

1942. aasta suvel kavandati sakslaste järjekordset pealetungi, mis pidi otsustama kampaania edukuse idas. Rünnaku ülesanded määratleti 41. aprilli 5. a käskkirjas nr 1942, mil olukord rindel stabiliseerus ja Wehrmacht elas üle talve, milleks ta ei olnud täiesti valmis.

Kuna Moskva kaitse osutus ületamatuks, otsustati NSV Liit ära lõigata nafta – sõjaks vajaliku materjali – allikatest. Nõukogude nafta peamised varud olid Aserbaidžaanis (Bakuu Kaspia mere ääres), kus toodeti aastas üle 25 miljoni tonni naftat, mis moodustas peaaegu kogu Nõukogude Liidu toodangu. Märkimisväärne osa ülejäänud kvartalist langes Maikop-Groznõi piirkonnale (Venemaa ja Tšetšeenia) ning Dagestani Mahhatškalale. Kõik need alad asuvad kas Kaukaasia jalamil või sellest suurest mäeahelikust veidi kagus. Rünnak Kaukaasiale eesmärgiga vallutada naftaväljad ja Volgale (Stalingradile), et läbi lõigata sidearterid, mille kaudu toornafta NSV Liidu keskossa veeti, pidi läbi viima GA "Lõuna" , ja ülejäänud kaks armeegruppi - "Kesk" ja "Põhja" - oleksid pidanud asuma kaitsele. Nii hakati talvel 1941/1942 tugevdama GA "Lõuna" üksuste üleviimist ülejäänud armeerühmadest lõunasse.

Uute soomusdiviiside moodustamine

Uute diviiside loomise aluseks olid erinevad üksused, sealhulgas reservsoomusformeeringud, mis hakkasid formeerima 1940. aasta sügisel. Neli äsja moodustatud rügementi ja kaks eraldi pataljoni varustati vallutatud Prantsuse varustusega. Need üksused moodustati 1940. aasta sügisest 1941. aasta kevadeni. Need olid: 201. soomusrügement, mis sai Somua H-35 ja Hotchkiss H-35/H-39; 202. tankirügement, varustatud 18 Somua H-35 ja 41 Hotchkiss H-35/H-39 lennukiga; 203. tankirügement sai Somua H-35 ja Hotchkiss H-35/39; 204. tankirügement, mis on määratud Somua H-35 ja Hotchkiss H-35/H39; 213. tankipataljon, mis oli varustatud 36 Char 2C rasketankiga, kandis nime Pz.Kpfw. B2; 214. tankipataljon,

sai +30 Renault R-35.

25. septembril 1941 algas veel kahe tankidiviisi - 22. tankidiviisi ja 23. tankidiviisi moodustamise protsess. Mõlemad moodustati Prantsusmaal nullist, kuid selle tankirügemendid olid vastavalt 204. tankirügement ja 201. tankirügement ning need olid varustatud mitmesuguse Saksa ja Tšehhi varustusega. 204. tankirügement sai: 10 Pz II, 36 Pz 38(t), 6 Pz IV (75/L24) ja 6 Pz IV (75/L43), 201. tankirügement aga Saksa toodetud tanke. Järk-järgult täiendati mõlema rügemendi osariike, kuigi nad ei jõudnud täiskoosseisu. Märtsis 1942 saadeti diviisid rindele.

1. detsembril 1941 algas Stalbeki laagris (praegu Dolgorukovo Ida-Preisimaal) 1. ratsaväediviisi ümberkorraldamine 24. tankidiviisiks. Selle 24. tankirügement moodustati laiali saadetud 101. leegiheitja tankipataljonist, mida täiendasid tankistiks koolitatud ratsaväelased diviisi 2. ja 21. ratsaväerügemendist. Esialgu oli kõigis kolmes diviisis motoriseeritud laskurbrigaad, mis koosnes mootorrelvadest kolme pataljoni rügemendist ja mootorrattapataljonist, kuid juulis 1942 saadeti laskurbrigaadi staap laiali ja moodustati teine ​​motoriseeritud laskurpolk ning mõlemad motoriseeritud rügemendid asutati. ümber kahepataljoniks.

Uueks rünnakuks valmistumine

Axisel õnnestus pealetungiks koguda umbes miljon sõdurit, mis olid organiseeritud 65 Saksa ja 25 Rumeenia, Itaalia ja Ungari diviisi. Aprillis koostatud plaani kohaselt jagati GA "Lõuna" 1942. aasta juuli alguses Kaukaasiasse kolinud GA "A"-ks (feldmarssal Wilhelmi nimekiri) ja GA "B"-ks (kindralkolonel Maximilian Freiherr von Weichs). , suundub itta Volga poole.

1942. aasta kevadel kuulus GA "Poludne" üheksa tankidiviisi (3., 9., 11., 13., 14., 16., 22., 23. ja 24.) ja kuut motoriseeritud diviisi (3., 16., 29., 60., SS) . "ja "Suur-Saksamaa"). Võrdluseks, 4. juuli 1942 seisuga oli Sever GA-s alles vaid kaks tankidiviisi (8. ja 12.) ja kaks motoriseeritud diviisi (18. ja 20.) ning Srednõi GA-s kaheksa tankidiviisi (1., 2., 4.). , 5., 17., 18., 19. ja 20. ning kaks motoriseeritud (10. ja 25.). 6., 7. ja 10. soomusdiviis paiknesid Prantsusmaal (sihiks puhata ja täiendada, hiljem naasnud sõjategevusse) ning 15. ja 21. armee ning 90. Dlek (motoriseeritud) võitlesid Aafrikas.

Pärast GA "Poludne" jagunemist hõlmas GA "A" 1. tankiarmeed ja 17. armeed ning GA "B" koosseisus: 2. armee, 4. tankiarmee, 6. armee ning ka 3. ja 4. armee. Rumeenia armee, 2. Ungari armee ja 8. Itaalia armee. Neist Saksa tanki- ja motoriseeritud diviisid olid kõigis armeedes, välja arvatud 2. armee, millel polnud üldse kiirdivisjone.