Saksa pealetung Ardennides – Hitleri viimane lootus
Sisu
- Sakslaste pealetung Ardennides 16.–26. detsembril 1944 oli määratud läbikukkumisele. Sellegipoolest pani ta liitlastele palju vaeva ja sundis neid tegema suuri sõjalisi jõupingutusi: läbimurre kõrvaldati enne 28. jaanuari 1945. Reichi juht ja reaalsusest lahutatud kantsler Adolf Hitler uskus, et selle tulemusel on võimalik Antwerpeni minna ja Briti 21. armeegrupp ära lõigata, sundides britte mandrilt evakueeruma "teise Dunkerque'i". ”. Saksa väejuhatus teadis aga hästi, et see on võimatu ülesanne.
- Post navigation
Sakslaste pealetung Ardennides 16.–26. detsembril 1944 oli määratud läbikukkumisele. Sellegipoolest pani ta liitlastele palju vaeva ja sundis neid tegema suuri sõjalisi jõupingutusi: läbimurre kõrvaldati enne 28. jaanuari 1945. Reichi juht ja reaalsusest lahutatud kantsler Adolf Hitler uskus, et selle tulemusel on võimalik Antwerpeni minna ja Briti 21. armeegrupp ära lõigata, sundides britte mandrilt evakueeruma "teise Dunkerque'i". ”. Saksa väejuhatus teadis aga hästi, et see on võimatu ülesanne.
Pärast dramaatilisi lahinguid Normandias 1944. aasta juunis ja juulis sisenesid liitlasväed operatsiooniruumi ja edenesid kiiresti. 15. septembriks oli peaaegu kogu Prantsusmaa liitlaste käes, välja arvatud Alsace ja Lorraine. Põhjast kulges rindejoon läbi Belgia Oostendest, Antwerpeni ja Maastrichti kaudu Aacheni, seejärel laias laastus mööda Belgia-Saksamaa ja Luksemburgi-Saksamaa piiri ning sealt mööda Moseli jõge lõunasse kuni Šveitsi piirini. Etteruttavalt võib öelda, et septembri keskel koputasid lääneliitlased Kolmanda Reichi esivanemate alade ustele. Kuid mis kõige hullem, lõid nad rurule otsese ohu. Saksamaa positsioon oli lootusetu.
Mõte
Adolf Hitler uskus, et vastaseid on siiski võimalik võita. Kindlasti mitte selles mõttes, et neid põlvili ajada; Hitleri arvates oleks võinud aga selliseid kaotusi neile tekitada, et veenda liitlasi Saksamaale vastuvõetavates rahutingimustes kokku leppima. Tema arvates tuleks selleks kõrvaldada nõrgemad vastased ning sellisteks pidas ta britte ja ameeriklasi. Separatsistlik rahu läänes pidi vabastama märkimisväärsed jõud ja vahendid kaitse tugevdamiseks idas. Ta uskus, et kui ta suudab vallandada idas hävitamissõja, võidab saksa vaim kommunistide üle.
Separatistliku rahu saavutamiseks läänes tuli teha kaks asja. Esimesed neist on ebakonventsionaalsed kättemaksuvahendid - lendavad pommid V-1 ja ballistilised raketid V-2, millega sakslased kavatsesid liitlastele suuri kaotusi tekitada suurtes linnades, peamiselt Londonis, hiljem ka Antwerpenis ja Pariisis. Teine katse oli palju traditsioonilisem, kuigi sama riskantne. Oma idee tutvustamiseks kutsus Hitler laupäeval, 16. septembril 1944 kokku erikohtumise oma lähimate kaaslastega. Kohalolijate hulgas oli feldmarssal Wilhelm Keitel, kes oli Saksa relvajõudude ülemjuhatuse – OKW (Oberkommando Wehrmacht) ülem. Teoreetiliselt oli OKW-l kolm käsku: maaväed - OKH (Oberkommando der Heeres), õhujõud - OKL (Oberkommando der Luftwaffe) ja merevägi - OKM (Oberkommando der Kriegsmarine). Kuid praktikas võtsid nende institutsioonide võimsad juhid korraldusi ainult Hitlerilt, mistõttu Saksa relvajõudude kõrgeima juhtkonna võim nende üle praktiliselt puudus. Seetõttu on alates 1943. aastast välja kujunenud ebanormaalne olukord, kus OKW-le usaldati kõigi liitlaste vastaste operatsioonide juhtimine Lääne (Prantsusmaa) ja Lõuna (Itaalia) teatrites ning igal neist teatritest oli oma komandör. Teisest küljest võttis idarinde eest vastutuse maavägede kõrgeima väejuhatuse peakorter.
Koosolekul osales maavägede peastaabi ülem, toonane kindralpolkovnik Heinz Guderian. Kolmas aktiivne kõrge kindral oli Saksa Relvajõudude Kõrgema Kõrgema Juhtkonna - WFA (Wehrmachts-Führungsamt) staabiülem kindralpolkovnik Alfred Jodl. WFA moodustas OKW selgroo, sealhulgas peamiselt selle operatiivüksused.
Hitler teatas ootamatult oma otsusest: kahe kuu pärast alustatakse läänes pealetungi, mille eesmärgiks oleks Antwerpeni tagasivallutamine ja Inglise-Kanada vägede eraldamine Ameerika-Prantsuse vägedest. Briti 21. armeegrupp piiratakse ümber ja kinnitatakse Belgias Põhjamere kallastele. Hitleri unistus oli evakueerida ta Suurbritanniasse.
Sellise rünnaku õnnestumiseks polnud praktiliselt mingit võimalust. Brittidel ja ameeriklastel läänerindel oli 96 valdavalt täieõiguslikku diviisi, sakslastel aga ainult 55 ja isegi mittetäielikud. Liitlaste strateegiline pommitamine vähendas drastiliselt vedelkütuse tootmist Saksamaal, nagu ka laskemoona tootmist. Alates 1. septembrist 1939 kuni 1. septembrini 1944 ulatusid pöördumatud inimkaotused (hukkusid, kadunuks jäänud, moonutatud sedavõrd, et neid tuli demobiliseerida) 3 266 686 sõdurit ja allohvitseri ning 92 811 ohvitseri.
