Poola afäär Suure sõja ajal, 4. osa
"Polski aarded Läänemerega", Wojciech Kossaki maal, mis kujutab sündmusi Puckis 10. veebruaril 19920. aastal. Pommeri laskurdiviis alustas tööd 16. jaanuaril Torunis. Sellega liitus 18. Wielkopolska laskurdiviis (2. jalaväedivisjon). 15. veebruaril 11 lahkusid viimased sõdurid Gdanskist.
1918 tõi poolakatele iseseisvuse, kuid Poola riik moodustati 1919. aastal. Just 1919. aastal võeti vastu otsused riigi sisestruktuuri ja toe otsimise kohta Lääne-Euroopa demokraatlikes riikides. Need kehtivad tänaseni. 1919. aastal osales Poola Vabariik mitmes relvakonfliktis, kuid nende tähtsus oli piiratud. Tõeline proovikivi noore riigi ja selle sõjaväe jaoks pidi toimuma 1920. aastal.
Iseseisvuse lävel oli Poolal vaid sümboolne sõjaline jõud. Nende tuumiku moodustasid mitmed tuhanded Poola Poola Kuningriigi armee sõdurid. Oktoobris kahekordistus sõdurite arv ja ületas 10 000. Novembris tekkisid uued sõjaväeformeeringud: Väike-Poolas poloniseeriti endise Austria-Ungari armee üksused ning endises kuningriigis loodi Poola Sõjalise Organisatsiooni (VOEN) üksused. Poolast. Neil polnud suuri võitlusvõimeid: keiserlik-kuningliku armee spontaanne demobiliseerimine viis olemasolevate üksuste kokkuvarisemiseni, samas kui Poola kuningriigis olid sõjavangide üksused peamiselt avaliku korra formeeringud. Sisekorra kehtestamine - erinevate rühmituste ja jõukude desarmeerimine, isehakanud töölis- ja talurahvavabariikide likvideerimine - kestis 1919. aasta alguseni.
Poola sõjalisest nõrkusest annab tunnistust asjaolu, et esimeseks suuremaks sõjaliseks operatsiooniks – Lvivi vabastamiseks – eraldati alla 2000 inimese suurune lahingugrupp. Seetõttu pidi Lvov mitu nädalat üksi võitlema. Lahingutes välisvaenlasega – 1918. ja 1919. aasta vahetusel olid need peamiselt rusiinid, tšehhid ja bolševistlikud venelased – peitub rindejoonel tegutsevate eriüksuste tekkelugu. 1918. aasta lõpus tähendasid need neli rühma, et Poola armees oli umbes 50 000 sõdurit. Relvajõudude viies element oli 1919. aasta jaanuarist organiseeritud Suur-Poola armee ja kuues "Sinine" armee ehk Prantsusmaal ja Itaalias organiseeritud armeed.
Poola armee ehitamine ja laiendamine
Armee aluseks oli jalavägi. Selle peamiseks lahinguüksuseks oli mitmesajast sõdurist koosnev pataljon. Pataljonid kuulusid rügementide koosseisu, kuid rügementidel olid eeskätt administratiivsed ja väljaõppeülesanded: sellisel rügemendil oli kuskil sisemaal garnison, kus ta õpetas välja rohkem sõdureid, riietas neid ja toitis. Rügemendi roll lahinguväljal oli palju väiksem, kuna diviis oli kõige olulisem. Divisjon oli taktikaline formatsioon, omamoodi miniatuurne armee: see ühendas jalaväepataljone, suurtükiväepatareisid ja ratsaväe eskadrille, tänu millele võis ta iseseisvalt läbi viia igat tüüpi lahinguoperatsioone. Praktikas pole diviisideks organiseeritud armee midagi muud kui relvastatud jõuk, parimal juhul poolsõjaline korraorganisatsioon.
Kuni 1919. aasta kevadeni Poola sõjaväes diviise ei olnud. Rindel võitlesid erinevad lahingugrupid, riigis moodustati väljaõppinud vabatahtlike rügemente. Erinevatel põhjustel jäi eelnõu esimestel kuudel teostamata. Suure Isamaasõja paadunud veteranid soovisid võimalikult kiiresti oma perede juurde naasta ning nende relvakutse võis lõppeda massilise deserteerumise ja isegi ülestõusudega. Kõigis kolmes eraldunud armees toimus revolutsiooniline käärimine, tuli oodata, kuni tuju rahuneb. Pealegi ei tulnud noore Poola riigi institutsioonid ajateenistusega toime: ajateenijate nimekirjade koostamine, nende paigutamine ja mis kõige tähtsam – tõrksate vormiriietuse sundimine. Suurim probleem oli aga täielik rahapuudus. Armee maksab raha, nii et kõigepealt tuli välja mõelda, millised ressursid sul on, luua finantssüsteem ja luua tõhus maksude kogumise süsteem. Ajateenistus kehtestati 15. jaanuaril 1919 riigipea määrusega.
Esialgu pidi see moodustama 12 jalaväediviisi, kuid peagi selgus, et Poola riigi seis võimaldab seda arvu suurendada. Diviisid hakkasid moodustama alles 1919. aasta märtsi ja aprilli vahetusel. Kuigi väikesed ja halvasti varustatud üksused võitlesid agressoritega mitu kuud, võimaldas nende üksildane pühendumine ette valmistada tugevaid ja lahinguvalmis vägesid, kelle saabumine muutis peaaegu kohe sündmuste käiku. võitluse saatus. Ja kuigi ratsavägi organiseeriti lisaks jalaväele ka iseseisvateks taktikalisteks koosseisudeks - suurtükivägi, sapöörid, väga tugev lennundus ja mitte vähem tugevad soomusrelvad -, näitab jalaväediviisi moodustamise dünaamika kõige selgemalt poliitilist, majanduslikku ja sõjalist. noore Poola riigi probleemid.
Kolm esimest divisjoni korraldati tänu leegionäridele. Kaks neist võitlesid Vene bolševike vastu ja vabastasid 1919. aasta kevadel Vilniuse. Nendega võitlesid endise piiriomakaitse vabatahtlikud Kaunasest Minskini. 1919. aasta oktoobris moodustati kaks diviisi, mis said nimeks Leedu-Valgevene. Nad jäid teistest Poola armee taktikalistest üksustest sümboolselt eraldatuks ja nende sõdurid said kindral Żeligowski tegevuse edasiviivaks jõuks Vilniuses. Pärast sõda said neist 19. ja 20. laskurdiviisi.
Leegioni 3. jalaväedivisjon võitles rusüünlaste ja ukrainlaste vastu. Samal rindel moodustati veel kaks: 4. laskurpolk kuulus endise Lvivi abi ja 5. laskurpolk Lvovi brigaadi koosseisu. Endise kuningriigi ja endise Galiitsia rügementidest moodustati: 6. jalaväerügement Krakovis, 7. jalaväerügement Częstochowas, 8. jalaväerügement Varssavis. Juunis loodi Polesies 9. laskurdiviis ja 10. laskurdiviis, ühendades Lodzi rügemendid äsja riiki saabunud Poola 4. laskurdiviisiga.
