Alliansi maapealne seiresüsteem
AGS-süsteem on mõeldud NATO riikide piiride (nii maal kui merel) turvalisuse, sõdurite ja tsiviilisikute kaitse ning kriisireguleerimise ja humanitaarabiga seotud ülesannete täitmiseks.
Eelmise aasta 21. novembril teatas Northrop Grumman esimese mehitamata õhusõiduki (UAV) RQ-4D edukast transatlantilisest lennust, mis peagi teostab Põhja-Atlandi alliansi jaoks luuremissioone. See on esimene viiest kavandatud mehitamata õhusõidukist, mis tarnitakse Euroopasse NATO maapealse õhuseiresüsteemi AGS vajadusteks.
Mehitamata õhusõiduk RQ-4D tõusis õhku 20. novembril 2019 California osariigist Palmdale'ist ja maandus umbes 22 tundi hiljem, 21. novembril Itaalia õhujõudude baasis Sigonella. USA-s ehitatud UAV vastab Euroopa Lennundusohutusagentuuri (EASA) poolt välja antud sõjalist tüüpi sertifitseerimisnõuetele Euroopa õhuruumis isenavigeerimiseks. RQ-4D on mehitamata õhusõiduki Global Hawk versioon, mida USA õhuvägi on aastaid kasutanud. Põhja-Atlandi alliansi ostetavad mehitamata õhusõidukid on kohandatud selle nõuetele, need teostavad luure- ja kontrollitegevust rahu-, kriisi- ja sõjaajal.
NATO AGS-süsteem hõlmab täiustatud radarisüsteemide, maapealsete komponentide ja toega mehitamata õhusõidukeid. Peamine juhtimiselement on Sitsiilias Sigonellas asuv põhioperatsioonibaas (MOB). Siit tõusevad õhku NATO mehitamata õhusõidukid AGS. Korraga on valves kaks lennukit, mille tekile paigaldatud SAR-GMTI radarite andmeid analüüsivad kaks spetsialistide rühma. AGS NATO programm on olnud Põhja-Atlandi alliansi riikide väga oluline algatus juba aastaid, kuid pole veel täielikult ellu viidud. Täieliku töövalmiduseni jäid aga vaid väikesed sammud. See lahendus on väga sarnane NATO varajase hoiatamise ja kontrolli jõududega (NAEW&CF), mis on tegutsenud peaaegu neli aastakümmet.
AGS-süsteem koosneb kahest komponendist: õhk ja maa, mis ei paku mitte ainult analüütilisi teenuseid ja missiooni tehnilist tuge, vaid viivad läbi ka personali koolitust.
NATO AGS-süsteemi eesmärk on täita lünk Põhja-Atlandi alliansi väga olulistes luurevõimetes. Selle algatuse edu pärast ei tunne muret mitte ainult NATO rühm. Selle julgeolekusse investeerimise edukus sõltub suurel määral kõigist, kes teavad, et ainult uute võimete omandamine aitab meil turvalisust Euroopas ja maailmas säilitada. See oluline algatus on ööpäevaringselt ja kõikides ilmastikutingimustes pidevalt jälgida kõike, mis toimub maal ja merel, sealhulgas Põhja-Atlandi alliansi territooriumist eemal. Oluliseks ülesandeks on luure, seire ja RNR-i võimete tunnustamise (Intelligence, Surveillance and Reconnaissance) valdkonna kõige kaasaegsemate luurevõimete pakkumine.
Pärast pikki aastaid kestnud tõuse ja mõõnasid otsustas lõpuks 15 riigist koosnev grupp ühiselt omandada need ülimalt olulised võimed NATO AGS valdkonnas, s.o. ehitada integreeritud süsteem, mis koosneb kolmest elemendist: õhk, maapind ja tugi. NATO AGSi õhusegment koosneb viiest relvastamata UAV-st RQ-4D Global Hawk. See Ameerika tuntud mehitamata õhuplatvorm põhineb Northrop Grumman Corporationi toodetud lennuki Global Hawk Block 40 konstruktsioonil, mis on varustatud MP-RTIP tehnoloogia (Multi Platform – Radar Technology Insertion Program) abil ehitatud radariga, samuti sideühendus vaateväljas ja väljaspool vaatevälja, väga pika ulatusega ja lairiba andmesideühendusega.
NATO AGSi maapealne segment, mis on selle uue süsteemi oluline element, koosneb spetsialiseeritud rajatistest, mis toetavad AGS MOB droonide luuremissiooni, ja mitmetest maapealsetest jaamadest, mis on ehitatud mobiilse, kaasaskantava ja kaasaskantava konfiguratsiooniga, mis on võimelised andmeid kombineerima ja töötlema. tegutsemisvõimega. Need seadmed on varustatud liidestega, mis pakuvad kõrgetasemelist suhtlust mitme andmekasutajaga. NATO sõnul on selle süsteemi maapealne segment väga oluline liides NATO peamise AGS-süsteemi ja paljude C2ISR-süsteemide (Command, Control, Intelligence, Surveillance & Reconnaissance) vahel juhtimis-, kontrolli-, luure-, seire- ja luure jaoks. . . Maapealne segment suhtleb paljude juba olemasolevate süsteemidega. See töötab mitme operatiivse kasutajaga ja töötab õhuseirepiirkonnast eemal.
Selline NATO AGS-süsteemi mitme valdkonna kasutamine viiakse läbi selleks, et pakkuda operatsiooniväljal pidevalt olukorrateadlikkust vajaduste, sealhulgas vägede arendamise piirkondades paiknevate komandöride jaoks. Lisaks suudab AGS-süsteem toetada paljusid ülesandeid, mis ulatuvad strateegilisest või taktikalisest luurest palju kaugemale. Nende paindlike vahenditega on võimalik rakendada: tsiviilisikute kaitset, piirikontrolli ja mereturvalisust, terrorismivastaseid missioone, kriisireguleerimisprotsessi toetamist ja humanitaarabi loodusõnnetuste korral, otsingu- ja päästeoperatsioonide toetamist.
NATO õhuseiresüsteemi AGS ajalugu on pikk ja keeruline ning nõudis sageli kompromisse. 1992. aastal määrati NATO riikide kaitseplaneerimise komitee poolt igal aastal NATO-s läbiviidava majanduskasvu analüüsi põhjal välja võimalus uute vägede ja varade ühiseks omandamiseks NATO riikide poolt. Tol ajal arvati, et alliansi eesmärgiks peaks olema maapealse õhuseirevõime tugevdamine, mida võimalusel täiendada teiste juba toimivate ja õhus leiduvate luuresüsteemidega, mis on koostalitlusvõimelised mitmele riigile kuuluvate uute integreeritud süsteemidega.
Algusest peale eeldati, et tänu kiirele majanduskasvule saab NATO AGS maapealne seiresüsteem toetuda mitut tüüpi maapealsetele seiresüsteemidele. Arvesse võetakse kõiki olemasolevaid riiklikke süsteeme, mis suudavad olukorda jälgida. Vaadeldakse kontseptsioone luua TIPS-süsteemi Ameerika versioon (Transatlantic Industrial Proposed Solution) või Euroopa versioon, mis põhineb uue pardaradari väljatöötamisel; Euroopa algatus kannab nime SOSTAR (Stand off Surveillance Target Acquisition Radar). Kõik need erinevate vaadetega riikide rühmade katsed uute võimete loomisel ei saanud aga Põhja-Atlandi alliansilt piisavat toetust, et nende elluviimist alustada. NATO riikide erimeelsuste peamiseks põhjuseks oli jagunemine riikideks, kes toetasid USA radariprogrammi TCAR (Transatlantic Cooperative Advanced Radar) kasutamist, ja riikideks, kes nõudsid Euroopa ettepanekut (SOSTAR).
1999. aasta septembris, vahetult pärast Poola ühinemist Põhja-Atlandi alliansiga, ühinesime NATO riikide laia rühmaga, kes seda tähtsat alliansi algatust aktiivselt toetasid. Sel ajal konflikt Balkanil jätkus ja raske oli välistada, et olukord maailmas on vaba edasistest kriisidest või isegi sõdadest. Seetõttu peeti antud olukorras selliseid võimalusi vajalikuks.
2001. aastal otsustas Põhja-Atlandi Nõukogu pärast terrorirünnakuid USA vastu taaselustada idee ehitada NATO AGS süsteem, käivitades arenguprogrammi, mis on kättesaadav kõigile liikmesriikidele. 2004. aastal otsustas NATO teha valiku, mis tähendas kompromissi Euroopa riikide ja USA seisukohtade vahel. Selle kompromissi põhjal otsustati ühiselt luua NATO AGSi mehitatud ja mehitamata õhusõidukite lennukipark. NATO AGS-i õhusegment pidi koosnema Euroopa mehitatud lennukitest Airbus A321 ja Ameerika tööstuse BSP RQ-4 Global Hawk toodetud mehitamata luurelennukitest. NATO AGSi maapealne segment pidi hõlmama laia valikut paikseid ja mobiilseid maapealseid jaamu, mis on võimelised edastama süsteemist andmeid valitud kasutajatele.
2007. aastal otsustasid NATO riigid Euroopa riikide üha väiksemate kaitse-eelarvete tõttu peatada edasise töö NATO AGS lennukiplatvormide segapargi üsna kalli versiooni juurutamisel ning pakkusid selle asemel välja odavama ja lihtsustatud variandi NATO AGS-süsteem, milles NATO AGS-i õhusegment pidi põhinema ainult end tõestanud mehitamata luurelennukitel, s.o. praktikas tähendas see U.S. Global Hawk Block 40 mehitamata õhusõiduki ostmist. Tol ajal oli see NATO-s ainuke täielikult töökorras mehitamata õhusõiduk NATO-s, mis kuulus NATO suurimasse III klassi, lisaks High Altitude, Long Endurance (HALE) lennukile. ) kategooria ja sellega seotud MP radar -RTIP (Multi Platform Radar Technology Insertion Program).
Tootja sõnul oli radar võimeline tuvastama ja jälgima mobiilseid maapealseid sihtmärke, kaardistama maastikku, samuti jälgima õhusihtmärke, sealhulgas madala kõrgusega tiibrakette, kõikides ilmastikutingimustes, päeval ja öösel. Radar põhineb AESA (Active Electronics Scanned Array) tehnoloogial.
2009. aasta veebruaris alustasid veel programmis osalevad NATO liikmesriigid (mitte kõik) NATO AGS PMOU (Programme Memorandum of Understanding) vastastikuse mõistmise memorandumi allkirjastamise protsessi. Tegemist oli NATO riikide (sh Poola) vahel kokku lepitud dokumendiga, kes otsustasid seda algatust aktiivselt toetada ja osaleda uue liitlassüsteemi jaoks vajaliku infrastruktuuri hankimisel.
Toona otsustas Poola, seistes silmitsi majanduskriisiga, mis ähvardas selle aasta kevadel selle tagajärgi, lõpuks sellele dokumendile mitte alla kirjutada ja loobus aprillis sellest programmist, viidates sellele, et olukorras, kus majandusolukord paranes, see võiks naasta selle olulise algatuse aktiivse toetamise juurde. Lõpuks naasis Poola 2013. aastal programmis endiselt osalevate NATO riikide hulka ja otsustas neist viieteistkümnendana selle Põhja-Atlandi alliansi olulise algatuse ühiselt lõpule viia. Programm hõlmas järgmisi riike: Bulgaaria, Taani, Eesti, Saksamaa, Leedu, Läti, Luksemburg, Itaalia, Poola, Tšehhi Vabariik, Norra, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia ja USA.
