Kuunar-kapten-Borchardt

Kapten Borchardt purje all Pommeri lahes.

Kolmemastiline kuunar Kapitan Borchardt on Poola lipu all sõitvatest suurtest jahtidest (purjekatest) vanim, kuigi samas on tema ajalugu valge ja punase all vaid üksikud – ehkki pikad – hetked saja-aastases ajaloos. laev.

Ühiskonna järkjärgulist rikastumist (või, kui soovite, siis järkjärgulist kihistumist) kinnitab ka tõsiasi, et pärast mitmeid murranguid leidis ta oma kodusadama Szczecinis, sest ilma temata ei saaks kaubapurjelaeva eksisteerida. See on ka tuulevoolu normaliseerumise ilming. Suhteliselt suur laev püsib pardal täpselt piiritletud tegevusel, tuginemata mineviku legendidele, sageli traditsiooni kommertsialiseerimisele, aga ka pealehakkavale tegevusele, mida iseloomustab mitmesuguste õilsate algatuste ilmumine avalikkuse taskusse. . Mis puutub laeva endasse, siis see elas äärmiselt töist elu, mis illustreerib mingil moel Põhjamere "väikelaevanduses" toimuvaid muutusi.

Regulaarne purjekabotaaž

Tänane Kapitan Borchardt ehitati JJ Pattje und Zooni laevatehases Hollandis Waterhuizeni linnas, mis asub Winshoterdeepi kanali ääres. Kiilu panek toimus 13. juulil 1917, üksus anti saajale üle järgmise aasta 12. aprillil. Laevatehase numbril 113 ehitatud teraskuunar, mis oli mõeldud kabotaažiks ja kaubavahetuseks Briti sadamatega, sai nimeks "Nora". Laevatehas ise, praegu tuntud kui Pattje Waterhuizen BV, asub kanalisaarel. Tänapäeval on Waterhuizen, kuigi administratiivselt erinev, tegelikult Groningeni eeslinn. Väärib märkimist, et mainitud linn asub Lauversmeeri tehisjärvest ca 40 km kaugusel (urgu loomise ajal oli see Wadden Sea, millest lõikas selle ära aastal truubisüsteemiga varustatud tamm. 1969).

Seega pole suur liialdus väita, et Borchardt asutati siseveekogudele, kuigi Hollandis on sellel veidi erinev tähendus. Kuna laeva omanikule (Scheveningeni Gustav Adolf van Veen) üleandmisel veel Suur sõda käis, olid selle külgedel valged neutraalsusmärgid, mis koosnesid pärisnimest ja mittesõjakale kuuluvuse avaldusest. riik (Holland). Van Veen registreeris kuunari algselt Scheveningenis (rannikulinn, mis külgneb Haagiga põhjas). Dokumentidest nähtub, et tegemist oli ainsa sellele isikule kuulunud laevaga, mistõttu ei saa välistada, et kuunari ost oli investeering ja omanik lootis pärast sõja lõppu kiire kasumiga. Sellest annab tunnistust fakt, et juba 1918. aasta novembris sai aluse operaatoriks firma NV Zeevaart-Maatschappij Albatros Rotterdamist. See episood ei kestnud aga kaua, kuna 1919. aasta juulis kuulus laev R. Kramerile ja J. H. Cruise’ile.

Groningenist, samal ajal kui NV Zeevaart Maatschappij Groningen võtab operatsiooni üle. Ta oli kaheksa oma väikelaeva (nii purje- kui ka mootoriga) juht ja kümme üle antud. Huvitaval kombel oli viimases grupis lisaks meile huvipakkuvale Harlingeni kuunarile (nn. Nora), mis kuulus kahele eraisikule ühiselt, veel kolm R. Kramerile kuulunud laeva. Laeva sadam oli Delfzijl, Emsi suudme kohal.

Sellega omanike ja reederite muutuste jada aga ei lõppenud. 1923. aasta mais ostis laeva pärast omaniku pankrotti Jurien Swirs, mis oli seotud Groningeni registrisadama muutumisega. Laeva käitamine ei vastanud aga ostja ootustele, sest septembris võttis selle üle Hanseatische Schleppschiffahrt Gustav Dettweiler.

Bremenist. Seejärel nimetati see ümber Möweks. Vaatamata suurele nimele osutus ostjaks lihtsalt vahendaja, kes 4 päeva pärast müüs laeva Lübeckist pärit Knopf & Lehmannile. Paar kuud hiljem läks laev Dr. Petrus Wischer Westrhauderfenist (Emsi jõe ääres). Siis kutsuti seda Vadder Gerit. Uus omanik lähenes tõsiselt laeva käitamisele, remontis ja moderniseeris selle. Lisaks kere ülevaatusele paigaldati laevale Hanseatische Bergedorfi kahetaktiline kahesilindriline kesksurvemootor (töötas 1916-1966). Olemasolevatest materjalidest leiate teavet selle kohta, et selle võimsus oli 100 hj.