INF-lepingu virtuaalsed allkirjastajad-2, Vol. üks
Iraani Soumar manööverdavad rakette tootmisüksuses.
Tundub, et praegu ei ole lootust alustada läbirääkimisi uue lepingu üle, mis keelaks 500–5500 km lennukaugusega maismaarakettide kasutamise. Kui aga selline leping sõlmitaks, peaks sellele alla kirjutama palju rohkem riike, kui ratifitseeriti 1988. aastal keskmise ulatusega tuumajõudude täieliku likvideerimise lepinguga, mida üldiselt tuntakse INF-lepinguna. Tol ajal olid selleks USA ja Nõukogude Liit. Sellised raketid on praegu: Hiina Rahvavabariigi, Korea Rahvademokraatliku Vabariigi, India Vabariigi, Pakistani Islamivabariigi, Iraani Islamivabariigi, Iisraeli, Korea Vabariigi, Saudi Kuningriigi valduses. Araabia… mis oleks sellise lepinguga potentsiaalselt keelatud.
Iraani relvajõududele relvade ostmise poliitika on üsna ebatavaline. See riik, mis on tohututes kogustes toornafta eksportija (2018. aastal suuruselt seitsmes tootja maailmas), saab teoreetiliselt endale lubada kõige arenenumate relvade ostmist, nagu ka teised Pärsia lahe riigid, ja lähiminevikus näiteks Liibüa ja Venezuela. Lisaks vajab Iraan tugevat sõjaväge, kuna on aastakümneid olnud konfliktis Saudi Araabiaga, kasutab Iisraeli vastu väga agressiivset retoorikat ja on ise ka USA sama agressiivsete avalduste sihtmärgiks.
Samal ajal ostab Iraan välismaalt suhteliselt vähe relvi. Pärast seda, kui 90. aastate alguses tellis islamivabariik Venemaalt ja Hiinast suure hulga suhteliselt lihtsaid relvi, ilmselt selleks, et kompenseerida Iraagi sõjas kantud tohutuid varustuskaotusi, hoidis Islamivabariik ostud miinimumini. Üsna moodsa lennukitehnoloogia ootamatu süst oli mitmekümne Iraagi lennuki lend Iraani kõrbetormi ajal 1991. aastal. Edaspidi osteti varustust peamiselt õhutõrjeüksustele. Need olid: Nõukogude süsteemid S-200VE, Vene Tori-M1 ja lõpuks S-300PMU-2 ning mitmed radarijaamad. Neid osteti aga vähem kui vaja, näiteks tähtsaimate tööstuskeskuste ja militaarrajatiste kaitseks. Samuti on investeeritud Hiina laevatõrjerakettidele ja mitut tüüpi väikestesse raketipaatidesse.
Impordi asemel keskendus Iraan iseseisvusele, s.t. oma relvade väljatöötamise ja tootmise kohta. Esimesed sammud selles suunas astus 70. aastatel šahh Mohammad Reza Pahlavi, tänapäeva Iraani kõige ettenägelikum valitseja. Riigi industrialiseerimisel, sotsiaalsel progressil ja sekulariseerumisel aga puudus sotsiaalne tugi, mida tõestas 1979. aasta islamirevolutsioon, misjärel enamik šahhi saavutusi raisati. Samuti raskendas see sõjatööstuse loomist. Teisest küljest ilmus revolutsiooni tulemusena lisaks relvajõududele sellise töö jaoks uus sisekomissar - islami revolutsiooniline kaardivägi, pasdaranid. See formatsioon arenes omamoodi vastukaaluks poliitiliselt ebastabiilsetele relvajõududele, kuid kehtestas end kiiresti ja kasvas paralleeljõudude suuruseks oma õhu-, mere- ja raketivägedega.
Riigi jaoks, millel puudus traditsioon kõrgrelvade arendamise vallas ning lisaks on tema teaduslik ja tööstuslik baas üsna nõrk, on suur tähtsus prioriteetide õigel valikul ja parimate jõudude koondamisel neile, s.t. parima kvalifikatsiooniga töötajad ja ressursid labori ja tootmisbaasi näol.
Tiibrakettide (tuntud ka kui tiibrakettide) projekteerimisel ja tootmisel on kriitilise tähtsusega kaks valdkonda – tõukejõusüsteemid ja juhtimisseadmed. Purilennuk võib põhineda klassikalistel lennunduslahendustel ning lõhkepeaks võib olla isegi suurekaliibriline suurtükimürsk või õhupomm. Teisalt tingib kaasaegse mootori puudumine raketi lühimaa ja madala töökindluse ning täpsete juhtimisseadmete ligipääsmatus väga madala täpsuse ja võimetuse kasutada keerulist lennutrajektoori, mistõttu on raske avastada ja rakett kinni püüda.
Mis puudutab rooliaparaati, siis tiibrakettide puhul on võimalik kasutada ka muu varustuse lahendusi. Iraan keskendus aastaid tagasi mehitamata õhusõidukitele, alates väikestest taktikalistest sõidukitest kuni kaugmaa mehitamata õhusõidukiteni. Esialgu olid need üsna primitiivsed struktuurid, kuid nad täiustasid neid järk-järgult ja kannatlikult. Selleks kasutati sarnastelt välismaistelt masinatelt kopeeritud lahendusi. Iraani "kaupmehed" ostsid tsiviillennukeid kõikjal, kus nad said, sealhulgas Iisraelis. Tõeline jaht telliti ka seda tüüpi varustuse rusudele, mis leiti Iraanimeelsete vägede kontrollitud territooriumilt Süürias, Liibanonis, Iraagis, Jeemenis ... Osa sõidukeid läks otse Iraani, sest. eeskätt USA, aga tõenäoliselt ka Iisrael saatsid suhteliselt sageli ja sügavale islamivabariigi territooriumi kohale luuredroone. Mõned kukkusid alla, teised tulistasid õhutõrjesüsteemid alla. Üks suurejoonelisemaid "tilku" oli seni salajane ameeriklaste Lockheed Martin RQ-170 Sentinel, mis peaaegu tervelt 2011. aasta detsembris pasdariitide kätte sattus. Lisaks mehitamata õhusõidukite täielikule kopeerimisele ja kopeeritud lahenduste kasutamisele enda arendustes võiksid iraanlased kindlasti kasutada mitmeid nende komponente tiibrakettide ehitamisel. Kõige tähtsam oli ilmselt rooliaparaat. Nii kaugjuhtimispult kui ka inertsiaalne rooliseade olid võimalikud satelliitnavigatsiooni vastuvõtjate signaalide abil. Olulisel kohal olid ka güroskoopilised stabiliseerimissüsteemid, autopiloodi seadmed jne.
Karbid "Nase" (kamuflaažis) ja sihikuks "Nasser".
Tiibrakettide mootorite vallas on olukord keerulisem. Kui kerged raketid võivad kasutada kaubanduslikke tõukejõusüsteeme, isegi kolbmootoreid, vajavad kaasaegsed raketid teatud mootorikonstruktsioone. Kogemused rakettmootorite projekteerimisel, mis annavad tavaliselt suure tõukejõu, kuid on lühiealised ja sobivad suurepäraselt raketi tavapäraselt madala tootlikkusega ballistilisele trajektoorile juhtimiseks, ei aita. Tiibrakett sarnaneb lennukiga – see liigub tasast trajektoori kasutades tiiva tõstmist ning selle kiirust peab hoidma mootori pidev töö. Selline mootor peaks olema väike, kerge ja ökonoomne. Turboreaktiivmootorid on optimaalsed pikamaarakettide jaoks, samas kui turboreaktiivmootorid sobivad paremini kiirete ja lühema tegevusraadiusega rakettide jaoks. Iraani disaineritel puudus selles vallas kogemus, mis tähendab, et nad pidid abi otsima välismaalt.
Iraani tiibrakettide programmil oleks väga kasulik pääseda ühel või teisel eesmärgil välismaistele struktuuridele. Iraani luure on teadaolevalt olnud Iraagis väga aktiivne alates kõrbetormi lõpust ja peaaegu kindlasti tabanud allatulistatud Tomahawki rakettide jäänused. Ilmselt "eksisid" mitmed neist rakettidest esimese rünnaku ajal ja kukkusid Iraani territooriumile. Veerand sajandit hiljem kukkus vähemalt üks 7. oktoobril 2015 Kaspia merel Vene laevadelt Süürias sihtmärkide pihta tulistatud Caliber-NK rakettidest alla ja kukkus Iraani territooriumile.
