Alfa Romeo 145 - väike suur itaallane

Nad on kirglikud entusiastid, kes võivad armastuse ja armastatud eseme nimel palju taluda ja veelgi rohkem andestada. Nad teavad, mida nad armastavad, ja pühenduvad oma kirele hoolega. Reeglina ei luba nad meil oma ihaldusobjekti kohta ühtegi halba sõna öelda ja kui ka see ihaldusobjekt neile alt veab, saavad nad igat selle puudust mõistlikult seletada.

Veelgi enam, nad võivad muuta selle ebatäiuslikkuse auto atribuudiks, mis eristab seda massikonkurentidest. Alfahoolikud, oma Alf Romeost sõltuvuses inimesed, kes on valmis oma autode taha tulle hüppama.

Nie raz zarzucano mi nadmierne koncentrowanie się na wadach Alf Romeo i niedostateczne eksponowanie ich zalet. Normalnie w takiej sytuacji odpowiadam, że ja takiej rzeczywistości nie tworzę, ja ją tylko opisuję. Jednak tym razem postaram się skoncentrować tylko i wyłącznie na atrybutach modelu, które sprawiają, że tyle osób go pokochało. O wadach i niedoskonałościach konstrukcyjnych ani mru mru. Zainteresowani i tak się do nich „dokopią”, bo szczerze powiedziawszy, nawet zbyt długo szukać nie będą musieli.

Mudel 145 on kolmeukseline luukpära, millel on Alfa Romeole omane ülimalt iseloomulik muhk. Ta debüteeris 1994. aastal Torino autonäitusel, kus ta võeti vastu uskumatult soojalt. Igatahes ei tohiks soe vastuvõtt olla üllatav – väliskujunduse eest vastutas ju Walter de Silva juhatusel stuudio "Centro Stile". Mudel 145 pidi asendama struktuurselt vananenud Alfa 33.

Agressiivne siluett, agressiivne ja Alfa esiosale iseloomulik ning dünaamilisus, mis on nähtav peaaegu igal sõidukitollil, võitis talle palju austajaid. Alfa Romeole omane kaubamärk on oskuslikult integreeritud esipõlle sisse. Küljejoones tõmbab tähelepanu õrn reljeef ja tõusev akende joon, mis annab autole sportliku iseloomu.

Alfa Romeo 145 ehitati 1989. aasta auto Fiat Tipo platvormile. Veidi üle 4 meetri pikkune auto andis sees korraliku ruumi neljale reisijale. 254 cm teljevahe tegi aga reisimise kõige meeldivamaks kahel esimesel istmel.

Interjöör on viimistletud tüüpiliselt Alfa Romeole - sportlikud mugavad istmed, kena väike rool, lihtsad ja loetavad näidikud. Pärast moderniseerimist ilmusid ümmargused õhu sisselaskeavad, mis rõhutasid auto originaalsust ja sportlikku pilti.

Esialgu oli mudelil 145 kapoti all neli mootorit, kolm bensiinimootorit ja üks diiselmootor. 1.9-liitrine diisel andis autole 90 hj ja tagas piisava jõudluse. Tõelistele Alfa fännidele olid aga olulised bokser-tüüpi bensiiniagregaadid – enamasti dünaamilised ja suurepärase kõlaga, ehkki töö ökonoomsusega vastuolus.

1351 cm3 mootor on mõnikord märgistatud erinevalt - 1.3 l V või 1.4 l 8 V. See genereerib 90 hj ja annab autole piisava dünaamika – peaaegu 13 sekundit kuni 100 km/h pole mingi ilmutus. 1.6- ja 1.7-liitrised agregaadid annavad võimsust vastavalt 103 ja 129 hj – need tagavad autole korraliku kiirenduse ning võimsam agregaat suudab väikese Alfa isegi 200 km/h kiirendada.

1997. aastal eemaldati moderniseerimise käigus kõik bokserseadmed mootorivalikust ja asendati moodsate kuueteistkümneklapiliste Twin Spark mootoritega, mis olid varustatud kahe süüteküünlaga silindri kohta. Uued TS-sümboliga tähistatud agregaadid (1.4 l - 103 hj, 1.6 l - 120 hj, 1.8 l - 150 hj, 2.0 l - 155 hj) mitte ainult ei taga autole paremat jõudlust, vaid käitlevad kütust ka õrnemalt ning töökindluse osas palju paremini toimima. Aasta hiljem, 1998. aastal, ilmus kapoti alla ka suurepärane JTD diiselmootor, mis kasutab ühisanuma tehnoloogiat.

Alfa Romeo 145 on ennekõike erakordne auto: näeb suurepärane välja, parajalt ruumikas, sõidab hästi, aga ka mitte ilma vigadeta ning boksermootoritega versioonides on see sageli kapriisne. Sellegipoolest on 145 mudelil Alfa Romeo entusiastide südames eriline koht ja see on suuresti tingitud…. kapriisne iseloom, mis sellele autole hinge annab.