Juke – Nissani uudsus
Nissani uusim looming Juke debüteeris Genfis 2010. aastal. Selle prototüüp sai nimeks Qazana. Juba mitu nädalat on Maini-äärsesse Frankfurti kogunenud ajakirjanikud üle maailma, et tutvuda Nissani disainerite uue tööga.
Mind kui üht esimest Nissani klienti kutsuti ka selle originaalauto omadustega tutvuma. Lisaks minule ja mu kaaslasele käisid esitlusel paar Prantsusmaalt ja ajakirjanike meeskond Venemaalt.
Kohale jõudes hoolitses meie eest Nissani meeskond. Pärast seda, kui meid lennujaama hotelli järgi tuldi, saime kohe autovõtmed kätte. Võib-olla pole võtmed õige sõna, sest see oli lihtsalt kaugjuhtimispult, millest piisas taskus ja auto ise käivitub nupuga. Esmamulje oli positiivne – väliselt näeb auto muljetavaldav: lihaseline siluett suurtel laiadel ratastel. Kaldus katusejoon tõotab palju sõidunaudingut. Sambasse peidetud tagaluugi käepide muudab auto esmapilgul täisverelise kupee moodi.
Katsemudeli sisemuses oli tunnelkate ja hallid küljepaneelid, mis kombinatsioonis toonitud tagaklaasidega muutsid selle piisavalt tumedaks, kuid sugugi mitte süngeks. Sõiduasend on mõõdukalt kõrge – välimus võib viidata kõrgemale sõiduasendile. Minu pikkusel (175 cm) polnud raske sisse-välja saada.
Meie teekonna esimene etapp oli umbes 100 km pikk ja kulges vaheldusrikkal marsruudil Wiesbadenisse. Pagasi pakkimisel selgus, et tegime õigesti, et ei võtnud neid liiga palju - pagasiruum ei patuta ruumikusega, ainult tagaistmeid kokku klappides saab nautida üsna avarat ruumi. Õnneks tehakse seda kiiresti ja lihtsalt.
Prooviautol oli 1.5 dCi mootor otse Renault’lt. Saksamaa rajal käitus see oma väikese mahutavuse kohta üsna elavalt. Kiirendus ja möödasõidud kiirusel 150 km/h tema jaoks eriti ei pingutanud ning sõidukultuur oli TDI golfi tasemel, mis on päris korralik, kuigi vahel kostab iseloomulikku koputust. Õnneks kompenseeris turbiini selgelt kuuldav meeldiv sahin pisipuudused.
Mingil hetkel sattusime kiirteel ummikusse, mistõttu õnnestus tutvuda pardaarvuti funktsioonidega - projekteerijate poolt kutsutud uue süsteemiga I-CON, st. integreeritud juhtimine. See võimaldab lihtsalt ja loetavalt reguleerida kliimaseadme sätteid või üht kolmest sõidurežiimist – Eco, Normal ja Sport. Diiselversioonil muudab seadistus "Sport" vaid roolitakistust, bensiiniversioonidel juhib see ka seda, kuidas meie Juke gaasipedaali tugevamale vajutamisele reageerib. I-CON paneeli kohal on suur, selge ja lihtsalt arusaadav ekraan, mis sõltuvalt juhi tahtest kuvab GPS-süsteemi teavet või raadio- ja Bluetooth-süsteemi valikuid.
Selle auto väledus ja raja ilu pani meid naeratama kuni Wiesbadeni välja. Keskmine juht naudib uue Nissaniga sõitmist. Laiad mugavad istmed hoiavad juhi hästi paigal, lai tunnel ainult suurendab seda muljet.
Teine etapp Wiesbadeni restoranist, kus saime kohvitassi ja kookide taga lõõgastuda, võimaldas meil Juke’i sõiduomadusi paremini mõista. Ta viis läbi käänuliste teede, mis viisid läbi küngaste. Vedrustuse häälestamise eest vastutavad Nissani insenerid tegid tõeliselt head tööd - auto on jäik, ei kõiguta kurvides, kuid ei ole ka jäik ning nii kaassõitja kui juht saavad endiselt sõitu nautida. Tihedad kurvid suurel kiirusel on ohutud, suured mäed pakuvad palju rõõmu ning Sport-režiim muudab juhitavuse täpseks ja emotsionaalseks. Pärast 223 kilomeetrit Nissan Juke'is olime pettunud, et see oli tee lõpp…
Õhtul, pärast sisseregistreerimist ja väikest pausi luksuslikus hotellis, kutsuti meid ametlikule pressiesitlusele ja banketile, mis toimus Frankfurti tööstuspiirkonnas asuvas konverentsistuudios.
Frankfurdi külastuse teine päev ootas meid vihma ja pilvise taevaga. Sellele vaatamata ronisime rõõmsalt beebisse, kellega eelmisel päeval tutvusime. Küll aga saime seekord bensiiniversiooniga linnas ringi sõita. Paarkümmend kilomeetrit mööda jõge ja suurte kallaste vahel lendasid väga kiiresti mööda. Ilmselt tänu sellele, et 20-liitrine turboülelaaduriga mootor ja kaasas olev "Sport" režiim muutsid selle subkompakti juhtimise pisut punaseks. Tühikäigul töötab mootor nii vaikselt, et seda pole autos sees peaaegu kuuldagi. Ainult tugevam gaasipedaali vajutamine paneb mõnusalt nurruma. Selle versiooniga sõitmine erineb täiesti diisliga sõitmisest. Auto reageerib gaasile hetkega, käiguvahetused manuaalkäigukastis on tänu siduripedaali väikesele käigule täpsed ja kiired. Laiad rehvid tagavad vajaliku haarduvuse ning auto gabariidid lubavad linnas "suruda" paljudesse kohtadesse, kuhu teised ei saa.
Tagasi tulles tuli teha vaid paar hüvastijätupilti, uute tuttavatega kontakte vahetada, hotellist välja registreerida ja uue Murano diisliga lennujaama sõita, seekord vaid reisijatena.
Minu vaatevinklist on Nissan teinud suurepärast tööd. Teravaid jooni täis karm keha köidab kõigi tähelepanu. Rohkem kui korra tõmbasime möödasõitjate pilke ning reisijad ja teiste autode juhid lehvitasid ja tervitasid meid tuledega. Sellest autost on võimatu ükskõikselt mööda sõita. Siin leidub igaühele midagi – esteeti rõõmustab detailide tase, sportliku hõnguga juht on rahul turbolaaduriga varustatud bensiiniversiooni jõudlusega ning ökonoomsuse asjatundjaid peaks huvitama diiselversioon. Ühest küljest teeb auto suuruse tõttu linnas liikumise lihtsaks ja teisalt ei ole auto nii piiratud kui tavaline linnatransport. Juke ühendab erinevate segmentide autode parimad omadused, kuid ei suurenda nende puudusi. Võib-olla õnnestus kellelgi lõpuks luua tõeline crossover?
