Lockheed Martin JAGM

Suurtükilaev AH-1Z Viper laseb 114. juunil 24 katsetamise käigus välja raketi AGM-2004R Hellfire II. Fotod Lockheed Martin

Selle aasta juunis sai Lockheed Martin loa alustada JAGM-i õhk-maa juhitavate rakettide väiketootmist. Lähiaastatel asendavad JAGM raketid järjestikku rakette BGM-71 TOW, AGM-114 Hellfire II ja AGM-65 Maverick.

114. aastate alguses teatas Pentagon esmakordselt plaanist asendada juhitavad raketid AGM-65 Hellfire ja AGM-169 Maverick ühe mitmekülgse raketiga. Ehitusprogramm nn. AGM-2007 JCM (Joint Common Missile). Mõne aasta pärast ambitsioonikas programm soikus. Aastal XNUMX lasti see uuesti välja, seekord nime all "Joint Air-to-Ground Missile" – JAGM (Joint Air-Ground Missile). Samal ajal alustas USA armee programmi Hellfire raketi uue versiooni loomiseks, mis sai nimeks Hellfire II. Kuue modifikatsioonina välja antud Hellfire II rakett osutus väga edukaks disainiks.

Hellfire'i juhitava raketi ajalugu ulatub tagasi eelmise sajandi seitsmekümnendate keskpaika. Seejärel alustas USA armee programmi poolaktiivse laseriga juhitava õhk-maa raketi loomiseks ründehelikopterite jaoks, mis on mõeldud tankide, soomusmasinate ja kindlustuste hävitamiseks. Programmil on lühend HELLFIRE (HELicopter Launched FIRE and unusta - “helikopterid tulistasid ja unustasid”), mis paljude aastate pärast sai raketi nimeks - Hellfire. Raketti nimetusega AGM-114A töötas välja Rockwell International, kes sai 1982. aastal lepingu nende masstootmiseks.

AGM-114A Hellfire raketid võeti kasutusele 1985. aastal ja neid kasutati AH-64A Apache ja AH-1W SuperCobra helikopteritel. Seejärel kohandati nende transportimiseks helikopterid OH-58D, MH-60K ja L, samuti merekopterid SH-60B, HH-60H, MH-60R ja S. Raketid kandsid neljarööpalised kanderaketid Marvin M272. (hiljem: Lockheed Martin/Marvin M299 ja M310), tänu millele sai ühe kopteri relvastada kuni 16 Hellfire raketiga. 20. detsembril 1989 kasutasid Hellfire'i esimest korda lahingutes AH-64A Apache helikopterid Panamas operatsiooni Just Cause ajal. Äärmiselt edukas rakettide kasutamine operatsiooni Desert Storm ajal jaanuaris 1991 aitas kahtlemata kaasa nende põnevale rahvusvahelisele karjäärile. Täna on neid 28 riigis.

Hellfire rakett I

Hellfire'i juhitav rakett oli konstrueeritud modulaarse süsteemina (HMMS – Hellfire Modular Missile System), mistõttu saab seda üksikute elementide väljavahetamisega suhteliselt lihtsalt modifitseerida. Rakett koosneb neljast põhimoodulist: suunamispeast, lahingulaengust (BC), juhtimiskambrist ja mootoriruumist (mootorist).

Esimese põlvkonna rakette (Hellfire I) ehitati neljas peamises modifikatsioonis: AGM-114A, AGM-114B, AGM-114C ja AGM-114F. Loodi ka maapealne versioon, tähistusega AGM-114A GLH-L (Ground Launched Hellfire-Light), mis tulistab sõidukitele paigaldatud torukujulistest kanderakettidest. Raketti AGM-114A maapealse versiooni, tähistusega RBS-17, on tellinud Rootsi. Need raketid lastakse välja kaasaskantavatest rööpaheitjatest, mis on paigaldatud kokkupandavatele statiividele. RBS-17-d on relvastatud plahvatusohtlike killustuslaengutega.

AGM-114A pikkus on 1,63 m, kere läbimõõt 0,177 m (uimede siruulatus 0,71 m) ja kaal 45 kg. Selle maksimaalne ulatus on 8 km. Lõhkepea on vasekujuline koonusekujuline laeng (HEAT – High Explosive Anti-Tank), mis kaalub kaheksa kilogrammi. Mürsul on poolaktiivne lasersihtimine. Sihtmärki tuleb valgustada välisallika (helikopteri või maapealse operaatori) laserkiirega. Elektrijaamana kasutatakse tahket rakettmootorit Thiokol TX-657. Mootor loob algkiirenduse g + 10 ja suudab mürsku kiirendada maksimaalse kiiruseni 1520 km/h.

AGM-114B ja AGM-114C on samade mõõtmete ja spetsifikatsioonidega kui AGM-114A. AGM-114B on mittesuitsetava M114E120 mootoriga varustatud rakett AGM-1A, C-versioon aga AGM-114A koos Safe/Arming Device (SAD) elektroonilise mooduliga. See versioon töötati välja mereväe (USA mereväe) jaoks vastavalt nende laevade pardal kasutatavate relvade ohutusnõuetele.

AGM-114F versioon on nn. vahepealne versioon. Rakett on relvastatud kaheastmelise HEAT-süsteemiga, mis on võimeline läbistama sõiduki soomust, mida on tugevdatud vanemat tüüpi reaktiivsoomusega (ERA – Explosive Reactive Armor ja SLERA – Self-Limiting Explosive Reactive Armor). Andmed läbitungimisvõime kohta on aga salastatud. Lõhkepea kaalub 9 kg. Rakett AGM-114F on A/B/C versioonist pikem – 1,80 m ja raskem – 48,5 kg. Selle efektiivne ulatus on väiksem ja on umbes 7 km.

Rocket Hellfire II

Eelmise sajandi üheksakümnendate alguses töötati välja Hellfire'i rakettide teine ​​põlvkond, mis sai nimeks Hellfire II. Peamisi variante oli kuus: AGM-114K, AGM-114L, AGM-114P, AGM-114M, AGM-114N ja AGM-114R.

Esimene Hellfire II perekonnast, AGM-114K rakett ehitati AGM-114F baasil. See on aga lühem (1,63 m) ja kergem (45,4 kg) ning selle sõiduulatus on 8 km. AGM-114K on relvastatud kaheastmelise kujuga laenguga. Juhtimine on laseril poolaktiivne, kuid selle optoelektroonilised seadmed on häirete suhtes vastupidavamad. Sellel on ka digitaalne autopiloot, mis võimaldab hoida lennusuunda ka siis, kui lasersignaal hääbub või katkeb. AGM-114K on standardvarustuses valve-/kaitsemooduli uue elektroonilise versiooniga (ESAF – Electronic Safe, Arm, Fire). AGM-114K baasil loodi ka variant, mis sai tähise AGM-114K-2A. Raketil on kumulatiivne suure plahvatusvõimega lõhkepea (kumulatiivne laeng on metallist "hülsis"). Võimaldab tõhusamalt hävitada kergelt soomustatud või soomustamata sõidukeid ja kindlustusi avatud aladel.

AGM-114L Longbow Hellfire on AGM-114K versioon, mis on loodud spetsiaalselt AH-64D Apache Longbow helikopteritele. Raketi pikkus on 1,76 m ja kaal 49 kg. See on esimene Hellfire'i rakett, mis töötab tule ja unusta režiimis ja kõikides ilmastikutingimustes. See on varustatud aktiivse millimeter-wave homing (MMW) radariga ja raketijuhtimissüsteemis kasutatakse inertsiaalüksust. Pärast starti sihitakse rakett sihtmärgile, kasutades selle suunamispea kiirgust. Selles etapis ei ole vaja sihtmärki helikopteriga eskortida. Radari kasutamine võimaldab tõhusalt jälgida ka suitsu, udu või tolmuga peidetud sihtmärki. Sellistes tingimustes on sihtmärgi valgustamine laserkiirega ebaefektiivne kiire hajumise või murdumise tõttu. Rakett AGM-114L on relvastatud kaheastmelise laenguga. AGM-114L saavutas esialgse lahinguvalmiduse 2000. aastal.

Rakett AGM-114M töötati välja USA mereväe (US Navy) tellimusel. AGM-114K baasil ehitatud raketi pikkus on 1,63 m, mass 48,2 kg ja sellel on süütekildlõhkepea (HEI - High-Explosive Incendiary). Seda kasutatakse paatide ja kergesoomuslaevade hävitamiseks, samuti nn. asulates leiduvad kerged sihtmärgid. Need raketid võeti kasutusele ka 2000. aastal.

Rakett AGM-114N loodi samuti AGM-114K baasil ning sellel on samad mõõtmed ja kaal kui AGM-114M. See on termobaarse (kütus-õhk) rõhuga variant. Kumulatiivsel lõhkepeal on metallkest, mis põleb detonatsiooni ajal tugevalt (MAC – Metal Augmented Charge). Selle plahvatus võib hoonetest, punkritest või koobastest õhu välja imeda. Avamaal iseloomustab teda suur hävimisraadius, mistõttu on ideaalne hävitada nn. pehmed sihtmärgid.

AGM-114P versioon on seevastu AGM-114K versioon, mis oli mõeldud spetsiaalselt droonide jaoks. Seda saab käivitada kõrgelt (kus droonid tavaliselt töötavad) ja sellel on suurenenud vastupidavus atmosfäärinähtustele (tuul, temperatuurimuutused). Käivitamisel võib see muuta oma lennutrajektoori kuni 180 kraadi, muutes selle kasutamise lihtsamaks droonide poolt, mis on helikopterist vähem manööverdatavad.