Poola afäär Suure sõja ajal
Kindral Eduard Smigly-Rydz tutvustab riigipeale Józef Piłsudskile 1919. aasta aprillis Vilniuse vabastanud armeed.
1918. aasta sügisel hakkas Suur sõda vaikselt lõppema. Seda tunnistati kõikjal. Keskriikide lüüasaamine oli juba ilmne, nende lüüasaamise ulatus oli veel teadmata. Samuti polnud teada, kui sarnane oleks sõjajärgne maailm 1914. aasta eelse maailmaga ja milline oleks Poola koht selles, kui üldse.
1918. aasta teisel poolel oli Saksa armee läänerindel sunnitud üha kiiremini taganema ja Balkani rinne lagunes nagu kaardimajake. 30. septembril sõlmis Bulgaaria esimesena keskriikidest vaherahu, ajendades Saksa kindraleid paluma USA-l sõjategevus lõpetada, esitades lepingu aluseks president Wilsoni "14 punkti".
Poola Kuningriigi Regency Council oli üks esimesi, kes reageeris uudisele Berliini ja Washingtoni läbirääkimistest. 7. oktoobril teatas ta kõiki Poola maid hõlmava iseseisva riigi loomisest, millel on juurdepääs merele, poliitiline ja majanduslik iseseisvus ning territoriaalne puutumatus. See oli okupantidele allumise selge hukkamõist. Sakslased ega austerlased ei reageerinud. Poola sai vabaks nii formaalselt kui ka tegelikult.
Siiski oli Poola seni vaid Poola kuningriigi kuju ja ka siis piirdus see Saksa okupatsiooni aladega. Kuu lõpus astus Regency Council samme teiste Poola maade allutamiseks. Ta saatis oma esindajad Austria okupatsiooni pealinna Lublini, olles varustatud mitte ainult volikirjadega, vaid ka neid saatva Poola armee pataljoni toetusel. Regency Councili esindajad jõudsid ka Lvivi ja Krakowisse, kuid need missioonid olid vähem edukad.
1918. aasta oktoobris tegutses Regency Council täiesti iseseisvalt. Ta kuulutas välja Seimi valimised, moodustati uus valitsus – 23. oktoobril sai selle peaministriks Jozef Svezhinsky. Sakslased ei reageerinud üldse. Nad ei reageerinud ka sõjalistele reformidele: uue vandekompanii kasutuselevõtule, 1897. aastal sündinud värbamise väljakuulutamisele, idas Poola korpuse veteranide ja leegionäride värbamisele. Vähem kui kuuga – enne ajateenistusse kutsumist – kahekordistus Poola armee seis: 2. novembril teenis selles 477 ohvitseri, 1007 allohvitseri ja 9232 sõdurit. 28. oktoobril määrati ametisse isegi Poola armee ajutine ülemjuhataja kindral Tadeusz Rozvadovsky.
Vahepeal jäid Poola relvajõudude nominaalne juht – ja Saksa okupatsiooniaegne kindralkuberner kindral Hans von Beseler – passiivseks. Ta nõustus enamiku Poola postulaatidega, piirates järk-järgult oma volitusi Saksa okupatsioonivägede juhiga. Poola kuningriigis elas umbes 80 000 sakslast – enamik neist olid ametnikud ja nende pereliikmed. Pea pooled neist jäid Varssavisse. Saksa sõdurid teadsid, et sõda on lõppemas ja tahtsid koju tagasi pöörduda. Kindral Beseler teadis seda väga hästi ja mõistis, et nad pole nõus poolakaid jõuga rahustama. Saksa sõdurid võivad aga muutuda agressiivseks ja vägivaldseks, kui nad tunnevad, et poolakad ohustavad nende julgeolekut.
Mõnevõrra erinev oli olukord Austria jagamise ajal. Oktoobri keskel teatas Cieszyni hertsogiriik oma valmisolekust saada Poola osaks ning Poola parlamendiliikmed Viinis ütlesid, et tunnevad end Poola, mitte Austria kodanikena. 28. oktoobril loodi Krakowis Poola likvideerimiskomisjon, mis ei pidanud mitte niivõrd valitsema endist Galiitsiat, vaid likvideerima selle Austria administratsiooni – st võtma endale kohustusi, pitsereid ja seifi võtmeid. Habsburgide monarhia hakkas lagunema ja kuu lõpus kuulutasid peaaegu kõik selle rahvad välja iseseisvuse. Selle kokkuvarisemise sõjaline aspekt osutus saatuslikuks: Austria-Ungari armee lakkas olemast ja hajus kodudesse, sageli kaugele. Kuu lõpus rändasid Lublini vojevoodkonnas, Kielce vojevoodkonnas ja Väike-Poolas ringi mitmest rahvusest demobiliseeritud sõdurite rühmad, mistõttu oli nende käitumise põhjal raske aru saada, kas nad olid teel peremajja eksinud laevahukku või agressiivsed bandiidid, kes röövisid ja vägistasid. kaitsetud.
Poolat tabas täielik kaos. Ohtlikud polnud mitte ainult Austria mundris marodöörid, vaid ka kodumaised revolutsionäärid. Sõja lõpp tähendas ka vana sotsiaalsüsteemi lõppu. Poola tööliste ja talupoegade hulgas oli neid, kes otsustasid selle eesmärgiga kiirustada ja vabrikuomanikele ja maaomanikele meelevaldselt kohut mõista. Rööve ja mõrvu oli õnneks vähe. Lõpuks tekkis veel üks oht tavalistest kurjategijatest, kes tajusid võimalust röövida mahajäetud sõjaväeladusid ja eraomandit. Kurjategijad olid seda ohtlikumad, et nad olid relvastatud relvadega, mida Austria ja Saksa sõdurid massiliselt loopisid või müüsid. Lisaks olid relvad laialdaselt kättesaadavad – neid ei omanud mitte ainult marodöörid, mitte ainult kurjategijad, mitte ainult revolutsionäärid, vaid ka tavakodanikud, kes kartsid oma ohutuse pärast. Järgnevatel nädalatel võis asi ainult hullemaks minna: idast pidi koju naasma tulema miljon demobiliseeritud Saksa sõdurit, kellele järgnesid Vene bolševikud. See hirm tavaliste inimeste – rüüstajate, revolutsionääride, kurjategijate, bolševike – ees oli 1918. aasta lõpu Poola poliitilises elus oluline tegur.
