Venemaa mehitamata maismaasõidukid I osa. Relvamata sõidukid
Robot Uran-6 miinivälja ületamise demonstratsiooni ajal.
Lisaks piltidele otse ulmefilmidest, kus humanoidrobotid võitlevad omavahel ja inimestega nagu Metsikust Läänest pärit tulistajad ikoonilise Terminaatori näitel, leiavad robotid tänapäeval palju sõjalisi rakendusi. Kuigi Lääne saavutused selles vallas on hästi teada, on fakt, et sarnaseid programme viivad läbi Venemaa tootjad ja Vene Föderatsiooni relvajõud, samuti Venemaa julgeoleku- ja avaliku korrateenistused, on seni varju jäänud. . vari.
Esimesena leidsid praktilist rakendust mehitamata õhusõidukid, õigemini rakettlennukid, mis tasapisi järjest enam robotite nime pälvisid. Näiteks tiibrakett Fieseler Fi-103 ehk kuulus lendav pomm V-1 oli lihtne robot. Tal ei olnud pilooti, ta ei nõudnud pärast õhkutõusmist maapinnalt juhtimist, kontrollis lennu suunda ja kõrgust ning pärast programmeeritud alale sisenemist algatas rünnaku. Aja jooksul on pikad, monotoonsed ja riskantsed missioonid muutunud mehitamata õhusõidukite eelisõiguseks. Põhimõtteliselt olid need luure- ja patrulllennud. Kui need viidi läbi vaenlase territooriumi kohal, oli äärmiselt oluline välistada allatulistatud lennuki meeskonna hukkumise või tabamise oht. Samuti on kasvavat huvi lendavate robotite vastu soodustanud kiiresti tõusev pilootide koolituse hind ja üha raskem õige eelsoodumusega kandidaate värvata.
Siis tulid mehitamata õhusõidukid. Lisaks mehitamata õhusõidukitega sarnastele ülesannetele pidid nad püüdlema kahe konkreetse eesmärgi poole: miinide avastamine ja hävitamine ning allveelaevade avastamine.
Mehitamata sõidukite kasutamine
Vastupidiselt näilisele on mehitamata sõidukitega võitlemise ülesannete hulk veelgi laiem kui lendavate ja hõljuvate robotite oma (kui allveelaevade tuvastamist mitte arvestada). Logistika kuulub ka patrull-, luure- ja lahingumissioonidesse. Samas on maapealsete operatsioonide robotiseerimine kahtlemata kõige keerulisem. Esiteks on keskkond, milles sellised robotid tegutsevad, kõige mitmekesisem ja mõjutab kõige tugevamalt nende liikuvust. Keskkonna vaatlemine on kõige keerulisem ja vaateväli kõige piiratum. Üsna sageli kasutatavas kaugjuhtimisrežiimis on probleemiks roboti piiratud vaatlusulatus juhiistmelt ning lisaks raskused suhtlemisel pikkadel vahemaadel.
Mehitamata sõidukid võivad töötada kolmes režiimis. Kaugjuhtimispult on kõige lihtsam, kui operaator jälgib sõidukit või sõidukit läbivat ala ja annab kõik vajalikud käsud. Teine režiim on poolautomaatne töö, kui sõiduk liigub ja töötab etteantud programmi järgi ning selle rakendamisega seotud raskuste või teatud asjaolude ilmnemisel võtab see operaatoriga ühendust ja ootab tema otsust. Sellises olukorras ei ole vaja kaugjuhtimispuldile üle minna, operaatori sekkumine võib taanduda sobiva töörežiimi valikule/kinnitamisele. Kõige arenenum on autonoomne töö, kui robot täidab ülesande ilma operaatoriga kontaktita. See võib olla üsna lihtne toiming, näiteks teatud marsruudil liikumine, konkreetse teabe kogumine ja alguspunkti naasmine. Teisest küljest on väga raskeid ülesandeid, näiteks konkreetse eesmärgi saavutamine ilma tegevusplaani täpsustamata. Seejärel valib robot ise marsruudi, reageerib ootamatutele ohtudele jne.
