Toyota Auris 1,6 Valvematic – keskklass
Toyota Corolla on olnud oma segmendi üks populaarsemaid mudeleid juba aastaid. Ta nägi välja soliidne, soliidne, kuid stiililiselt ei eristanud teda kuidagi, eriti eelmises põlvkonnas. Sellel stiilil oli palju järgijaid, kuid pärast üliatraktiivse Honda Civicu edu otsustas Toyota asju muuta. Välja arvatud see, et auto oli peaaegu valmis, nii et asi taandus stiilidetailidele ja luukpära ümbernimetamisele Auris. Kuidagi ei veennud tulemus mind tänaseni. Teine Corolla, oh sorry Auris, ma sõidan hästi.
Auto on kompaktse siluetiga, 422 cm pikk, 176 cm lai ja 151,5 cm kõrge. Pärast viimast uuendust võime esituledes leida sarnasusi Avensise või Versoga. Suurtel tagatuledel on valge ja punane läätsesüsteem. Pärast moderniseerimist sai Auris uued, palju dünaamilisemad kaitserauad. Ees on lai õhuvõtuava, mille allosas on spoiler, mis näib õhku kõnniteelt maha võtvat, ja taga on difuusori stiilis korgiga väljalõige. Prooviautos oli mul ka tagaluugi huulespoiler, seitsmeteistkümnetollised valuveljed ja Dynamic paketi toonitud klaasid. Sisemus oli polsterdatud nahast külgmiste istmepatjadega. Juhiiste on mugav, ergonoomiline, lihtsa juurdepääsuga kõige olulisematele juhtnuppudele.
Mulle meeldib keskkonsool ainult osaliselt. Ülemine pool sobib mulle. Mitte liiga suur, üsna lihtne ja hästi organiseeritud, lihtne kasutada. Stiililist võlu suurendab kahetsoonilise kliimaseadme juhtpaneel (valikuline, see on standardne manuaal), mille keskel on ümmargune lülitite komplekt ja tiibade kujul veidi väljaulatuvad nupud. Need näevad eriti atraktiivsed välja pärast pimedat, kui nende kuju rõhutavad katkised oranžid jooned piki välisservi.
Alumine osa, mis muutub istmete vahel kõrgendatud tunneliks, on ruumiraisk. Selle ebatavaline kuju tähendab, et selle all on vaid riiul, millele juhil on raske ligi pääseda. Vähemalt põlveprobleemidega pikkadele sõitjatele. Lisaks on tunnelis vaid väike riiul, kuhu mahub maksimaalselt vertikaalselt paigutatud telefon. Ainus positiivne on käigukangi kõrge asukoht, mis muudab käiguvahetuse täpsest käigukastist lihtsamaks. Õnneks on käetoes suur panipaik ja kaassõitja ees kaks lukustatavat panipaika. Päris palju ruumi taga ja kokkupandav kahe topsihoidjaga käetugi. 350-liitrises pagasiruumis on koht võrgu kinnitamiseks, samuti rihmad ohukolmnurga ja esmaabikomplekti kinnitamiseks.
Kapoti all oli mul 1,6 Valvematici bensiinimootor võimsusega 132 hj. ja maksimaalne pöördemoment 160 Nm. See ei kleepu istmesse, kuid teeb sõitmise üsna meeldivaks, millele aitab kaasa üsna jäik Aurise vedrustus. Dünaamikat otsides tuleb aga valida madalamad käigud ja hoida mootori pöörded üsna kõrgel tasemel. Maksimaalse võimsuse saavutab see 6400 p/min juures ja pöördemomendi 4400 p/min juures. 1,6 Valvematicu mootoriga Aurise tippkiirus on 195 km/h ja kiirendab 100 km/h 10 sekundiga.
Aurise teine nägu tuleb siis, kui hakkame tähelepanu pöörama spidomeetri ja tahhomeetri sihverplaadi vahel olevatele nooltele, mis annavad mõista, millal käike vahetada. Neid järgides hoiame tunduvalt madalamal pöörete arvust, mille juures mootor saavutab maksimaalse pöörde, ja vahetame käike kuskil 2000 ja 3000 p/min vahel. Samal ajal töötab seade vaikselt, vibratsioonivabalt ja säästlikult. Kuna igapäevakasutuses on kütusehinnad üle 5 PLN piiri liitri kohta ning linnas liikumine ei nõua suuri kiirusi ega dünaamilisi kiirendusi, tasub silm peal hoida. Vajadusel laseme lihtsalt käigu kaks või isegi kolm asendit allapoole ja liigume edasi Auris 1,6 sportlikuma iseloomu juurde. Tehase andmetel on keskmine kütusekulu 6,5 l / 100 km. Mul on liiter rohkem.
Sel juhul on keskklassi auto kontseptsioonil oma õigustus. Auris on auto, mis mind alt ei vedanud, aga ei võrgutanud ka.
