Alfa Romeo Giulietta – mis see tegelikult on?

"Vaadake mind, kallistage mind, jumaldage mind, armastage mind... Testige mind, enne kui minust räägite!"

Põnev reklaam legendaarse margi ebatavalisele autole, millel on truud fännid üle maailma. Kuidas itaallased kujundasid 147 järglased? C-segment on meie riigis üks populaarsemaid. Nad ratsutavad, naised ja poisid. Jah! tõelised poisid, kes armastavad ilusaid autosid. Julia - "Itaalia kaunitar".

Auto on erakordne, tõmbab tähelepanu ja seda ei saa ühegi teisega segi ajada. Vaatamata 2010. aasta esilinastusele on disain väga värske ja köidab möödujate tähelepanu. Alustame Alfa Romeo iseloomulikust iluvõrest, mis sundis samal ajal numbrimärki nihutama kaitseraua vasakule küljele. See võib tunduda, et see on valmistatud alumiiniumist või mõnest muust "prestiižist" materjalist, kuid kahjuks on see plastik. See näeb minu meelest väga hea välja ja ei välimus ega teostus pole üle jõu käiv. Selle asemel lisab see agressiivsust ja sportlikku hõngu. Yulka huvitavaid LED-päevatuledega "silmi" on võimatu mitte märgata. Kui vaatame autot küljelt, näeme 3-ukselise luukpära klassikalisi jooni... Oota! Giulietta on ju 5-ukseline ja tagumiste uste käepidemed on peidetud C-piilaris.Lähme tagasi, sest siin see tõesti on. Ainulaadsed LED-lambid on omanäolise kujuga, mis tõstab isegi kogu auto tagaosa ning lisab sellele kergust ja iseloomu. Tagaosas pole kompromisse, kaitseraud on massiivne ja rõhutab Yulka sportlikke püüdlusi. Raskeid kohvreid ei ole lihtne laadida, sest pakiruumi lävi on väga kõrge. Autot kroonivad peeglid, mis ei pruugi küll oma disainilt muljetavaldavad olla, kuid saame valida mõne värvilise viimistluse ja vähemalt natuke, välja arvatud veljed, aitavad need meil muidugi autot isikupärastada.

Mugavast ja tähelepanu köitvast käepidemest haarates avame ukse, hüppame juhiistmele ja esimese asjana näeme massiivset rooli, mis istub hästi kätte. Kahjuks on raadio ja telefoni juhtnupud väga ebamugavad ja töötamiseks tuleb neid kõvasti vajutada. Siin-seal korvab Alfa viletsat töötlust ja väga keskpäraseid materjale väga huvitava disainiga. Nii on tegemist kaunite torudesse paigutatud analoogkelladega (võtit keerates saame imetleda näiteks mootorratastelt tuntud starditseremooniaid) või ebatavalise lülititega armatuurlauaga otse lennukilt. Enamasti on plastik aga keskmise kvaliteediga ja hakkab aja jooksul krigisema. Kahju, sest Alfa Roemo on hädas Premium segmenti pääsemisega ning Fiat Bravo (mille sportlikum ja "eksklusiivsem" õde) plastide kasutamine just ei aita. Ergonoomika osas tuleb kiita disainereid - kõik peale rooli nuppude töötab sujuvalt, mugavalt ja on käe-jala juures. Istmed on pehmed, kuid lühikesed ja neil puudub külgtuge. See on uuendatud versioonis parandatud. Jalaruumi on piisavalt, nii ees kui taga. Neli 180 cm pikkust meest saavad hõlpsasti autoga reisida, kõik tunnevad end suhteliselt mugavalt. Pagasiruum, õigemini ligipääs sellele, on auto otsustav miinus. Ei pea otsima tagaluugi peidetud käepidet, pakiruum avatakse võtmel oleva nupuga (või tegelikult on tagaluuk ainult lukust lahti) või vajutades tagaluugil olevat logo. See on väga ebamugav, eriti kui sajab vihma või talvel, kui logo võib külmuda. Yulka kompenseerib need ebameeldivused õigete vormide ja konksudega, mille peale saame poevõrgu venitada. Tagaiste on 2/3 jaotatud, kuid ei loo tasast põrandat.

Esimese asjana mõtlesin seda autot nähes, kas see sõidab nii hästi kui välja näeb. Vastus on jah ja ei. Kindel "jah" igapäevasõidul, linnas ja maastikul sõites. Auto on elus, jõudu napib, lihtne parkida.

Mootor, mida Alfie testis, oli 1.4 turboülelaaduriga bensiinimootor 120 km ja 206 Nm pöördemomendiga. Tootja hellitab meid sellega, et saame valida ühe 7 mootori hulgast (4 bensiinimootorit 105 hj kuni 240 hj ja 3 diiselmootorit 105 hj kuni 170 hj). Hinnad algavad 74 000 zlottist, kuid hästi varustatud auto eest peame jätma umbes 90 000 zlotti. Tippversioon maksab umbes 120 000 zlotti. Pidage meeles, et selle kaubamärgi puhul on nimekirjahinnad üks asi ja edasimüüjate müügihinnad teine ​​asi. Hind sõltub paljuski hetke promotsioonist või ostja läbirääkimisoskustest.

Sõidukogemuse juurde tagasi tulles - tänu turbiinile saame ennekõike mootori sensatsioonilise elastsuse, auto kiirendab iga käiguga, me ei pea pidevalt kangi vehkima. Kütusekulu tavasõidul, kui kliimaseade on segarežiimis sisse lülitatud, on alla 8 liitri 100 km kohta. Maanteel võime langeda 6,5 ​​l / 100-ni. Välisrada kiirusel 140 km/h ja 4 inimest pardal ja 7,5 liitrit pagasit. Kogu kapoti all uinuva karja abil on see aga väga tõhus (kuigi mitte päris tõhus) - alustades iga lambi alt kummide kriginast, kontrollides, kus autol on “läbilõik”, lõpetame. üles tulemusega 12l / 100 linnas. Siin saab selgeks meie “ei”, sest Alfa Romeo Giulietta pole sportauto. Vaatamata sporditarvikutele, nagu Q2 elektrooniline diferentsiaal või DNA-süsteem, pole see auto kuigi sportlik. Need lisandmoodulid on mõeldud ainult selleks, et parandada meie kogemust selle armsa, kuid röövelliku sõidukiga alati, kui me seda soovime. Eelkõige eelmainitud DNA-süsteem (valida 3 režiimi vahel: Dynamic, Neutral, All-weather) aitab meid talvel, kui väljas on libe (A-režiim), ja laseme meil lõbutseda (D). Giulietta sõidab väga hästi, vedrustus on hästi häälestatud, kuid üsna pehme. Roolil on tunda, kus on hetkel esirattad ning roolisüsteem ise ei valmista pettumust ja töötab väga hästi, eriti dünaamilises režiimis, mil rool pakub meeldivat vastupanu.

Mul on raske seda autot kokku võtta, sest just seda ma ootasin. Ebatavaline (välimus), aga ka "tavaline" (hind, kasulikkus). Yulka on kindlasti auto autohuvilistele, aga ka inimestele, kellel on oma stiil ja kes soovivad eristuda teiste teedel sõitvate igavate luukpärakasutajate hulgast. Hinge ja isikupäraga autode ajastu on ammu möödas. Õnneks mitte Alfa Romeoga.