Suur süütetõrge – Renault Avantime
Loomulikult, kui tootja toob turule täiesti uue, isegi väga nišimudeli, teeb ta kõik endast oleneva, et see õnnestuks. Küll aga räägime täna autost, mis ilmselt pidi rahaliselt ebaõnnestuma. Ja siiski on seda raske kirjeldada teiste sõnadega nagu "erakordne" või isegi "imeline". Mis autost me räägime?
prantsuse unistajad
Renault on tuntud oma eksperimentide poolest: esimesena Euroopas ja teisena maailmas tutvustati perekaubiku Espace. Hiljem tutvustasid nad Scenicut, esimest mahtuniversaali, mis tõi kaasa uue, üsna populaarse turusegmendi. Need näited näitavad selgelt, et Prantsuse tootja inseneride seas on visionääre ja juhatus ei karda julgeid otsuseid. Siiski tundub, et hetkeks nad lämbusid omaenda edusse ja tulid vapustavale ideele – luua auto, mis näeb välja nagu ideeauto. Ja mitte need, mis mõne väiksema muudatuse järel salongidesse lähevad, vaid need, mis on loodud osana lõbu ja trenni. Auto, mis näeb välja nagu järjekordne pöörane nägemus tulevikuautost, mis ei hakka kunagi isegi iseseisvalt sõitma. Ja siis pani selle auto müüki. Jah, ma räägin Renault Avantime'ist.
Saa oma ajast ees
Kui 1999. aastal Genfi autonäituse esimesed külastajad Avantime’i nägid, olid nad kahtlemata veendunud, et see pöörane auto peaks olema uue põlvkonna Espace’i kuulutaja. Nende kahtlused poleks alusetud, kuna auto ei näinud mitte ainult väga "vaniljet", vaid põhines ka Espace'i platvormil. Keegi aga ei uskunud, et sellest võib saada midagi enamat kui lihtsalt atraktsioon Renault’ stendil. Osalt väga futuristliku disaini ja auto tagaosa ebatavalise kuju (iseloomuliku astmega tagaluuk), kuid eelkõige ebapraktilise 3-ukselise kere tõttu. Renault’l olid aga teised plaanid ja kaks aastat hiljem tõi ettevõte Avantime’i müügisaalidesse.
Ebatavalised lahendused
Lõpptoode erines kontseptsioonist väga vähe, mis oli üllatav, sest järele jäi palju ebatavalisi ja väga kalleid lahendusi. Nagu Avantime’i disainerid välja mõtlesid, pidi see olema kupee ja perekaubiku kombinatsioon. Ühest küljest saime sees palju ruumi, teisalt elemendid nagu raamideta klaas ustes, aga ka kesksamba puudumine. Viimane lahendus võib tekitada erilist hämmeldust, kuna see halvendab oluliselt kere jäikust ja reisijate turvalisust ning nõuab seetõttu ülejäänud kehalt märkimisväärseid rahalisi kulutusi nende kahjude hüvitamiseks. Miks siis keskmisest riiulist loobuda? Et autosse saaks panna ühe väikese nupu, millele vajutades langevad esi- ja tagaklaasid alla (mis tekitab suure pideva ruumi peaaegu kogu salongi pikkuses) ja avanevad suure klaaskatuse. Seega kabrioletti me ei saa, küll aga saame võimalikult lähedale kinnises autos sõitmise tunde.
Teine väga kallis, kuid huvitav element oli uks. Et tagaistmetele hõlpsasti sisse pääseda, pidid need olema väga suured. Probleem seisneb selles, et igapäevases kasutuses oleks vaja leida kaks parkimiskohta – üks auto parkimiseks ja teine ukse avamiseks vajalik ruum. Selle probleemi lahendas väga nutikas kahe hingega süsteem, mis tegi Avantime'ist sisse- ja väljapääsu lihtsaks ka kitsastes parklates.
Kupee kaubiku nahas
Lisaks ebatavalisele stiilile ja mitte vähem ebatavalistele otsustele oli Avantime'il ka muid jooni, mida tavaliselt prantsuse kupeele omistatakse. Sellel oli hästi häälestatud vedrustus, mis koos avarate istmetega muutis selle ideaalseks pikamaasõiduks. Kapoti all olid tolleaegsed Renault’ valiku võimsaimad mootorid - 2-liitrine turbomootor võimsusega 163 hj. 3 hj Lühidalt öeldes oli Avantime luksuslik ja avangardne kupee mehele, kes on ka pereisa ja vajab kohta, kuhu ta mugavalt puhkusele viia. Kombinatsioon, kuigi intrigeeriv, ei olnud ostjate seas eriti populaarne. Auto kestis tootmises vaid kaks aastat, mille jooksul müüdi 210 eksemplari.
Midagi läks valesti?
Tagantjärele vaadates on lihtne mõista, miks Avantime ebaõnnestus. Tegelikult polnud lansseerimise hetkel sellist saatust raske ennustada, seega tasub pigem küsida, miks üldse otsustati müüki minna. Igaüks, kes otsib praktilist kaubikut, ei saa aru, miks peaks 7-kohalise Espace'i asemel valima vähem praktilise auto ja unistades Prantsuse kupeest, ostma uhke kaubiku kerega auto. Pealegi algasid hinnad veidi üle 130 tuhande. zlott. Kui palju võib leida inimesi, kes on piisavalt rikkad ja autotööstuse avangardist nii kiindunud, et loobuksid selles hinnaklassis pakutavatest huvitavatest autodest ja ostaksid Avantime’i? Renault’ kaitseks tuleb lisada, et nad üritasid tegutseda põhimõttel, et inimesed ei tea, et nad midagi tahavad, kui nad ei tea, et seda saab luua. Nad otsustasid, et on aeg hakata potentsiaalsetele klientidele tutvustama auto uut nägemust, sellest ka nime, mis on tõlgitud kui "enne aega". See on üks väheseid autosid, mis vaatamata aja möödumisele ei lakka mind köitmast ja kui mul on kunagi luksus omada mõnda autot lihtsalt nende omamise rõõmu pärast, on Avantime üks neist. . Sellest siirast kaastundest hoolimata pean aga ütlema, et kui autot täna esitletaks autoesindustes, siis seda ka ei müüdaks. Renault tahtis ajast liiga palju ees olla ja praegu on isegi raske öelda, kas kunagi tuleb aeg, mil seda tüüpi autod võivad populaarseks saada.
