Dornier neljapäev, 17
Kuni 17 MB1 oli varustatud Daimler-Benz DB 601 A-0 reasmootoritega stardivõimsusega 1100 hj.
Do 17 karjäär algas kiirpostilennukina ja lõppes ühe Luftwaffe peamise pommilennukina Teise maailmasõja algusaastatel ning kaugmaa luurelennukina, mis täitis oma ohtlikke ülesandeid kaugel vaenlase territooriumil.
Ajalugu Kuni 17. aastani oli see seotud Dornier Werke GmbH tehastega, mis asusid Friedrichshafeni linnas Bodeni järve ääres. Ettevõtte asutaja ja omanik oli professor Claudius Dornier, kes sündis 14. mail 1884 Kemptenis (Allgäu). Pärast kooli lõpetamist töötas ta ettevõttes, mis projekteeris ja ehitas metallsildu ja viadukte ning 1910. aastal viidi ta üle õhulaevade ehitamise katsekeskusesse (Versuchsanstalt des Zeppelin-Luftschiffbaues), kus uuris õhulaevade staatika ja aerodünaamika ning propellerite ehitus, töötas ta ka õhulaevade ujuvhalli kallal. Juba enne Esimese maailmasõja puhkemist töötas ta välja projekti suure, 80 000 m³ mahutavusega õhulaeva jaoks, mis on mõeldud Saksamaa ja USA vaheliseks Atlandi-üleseks suhtluseks.
Pärast sõja puhkemist töötas Dornier suure sõjalise mitmemootorilise lendpaadi loomisel. Oma projektis kasutas ta peamiste konstruktsioonimaterjalidena terast ja duralumiiniumist. Lendav paat sai tähise Rs I, esimene prototüüp ehitati 1915. aasta oktoobris, kuid juba enne lendu loobuti lennuki edasisest arendamisest. Järgmised kolm Dornieri lendavate paatide kujundust – Rs II, Rs III ja Rs IV – valmisid ja testiti lennu ajal. Dornieri juhitav Zeppelin Werke GmbH tehas Seemoosis viidi 1916. aastal Lindau-Reutinisse. 1918. aastal ehitati siin üheistmeline täismetallist hävitaja DI, kuid seda ei toodetud massiliselt.
Pärast sõja lõppu asus Dornier tsiviillennukeid ehitama. 31. juulil 1919 katsetati kuuekohalist paati ja sellele määrati Gs I. Liitlaste kontrollkomitee klassifitseeris aga uue lennuki Versailles' lepingu piirangutega keelatud konstruktsiooniks ja käskis prototüübi hävitada. Sama saatus tabas 9-kohalise lendava Gs II kahte prototüüpi. Seda kartmata hakkas Dornier looma disainilahendusi, mis ei ületanud. Viie reisija jaoks mõeldud lendav paat Cs II Delphin startis 24. novembril 1920, maismaakaaslane C III Komet 1921. aastal ja peagi liitus sellega ka kaheistmeline lendpaat Libelle I. Lindau-Reutinis vahetavad nad need ümber Dornier Metallbauten GmbH nimi. Piirangutest mööda hiilimiseks otsustas Dornier asutada oma ettevõtte ülemere filiaalid. CMASA (Societa di Construzioni Meccaniche Aeronautiche Marina di Pisa) oli esimene ettevõte, mis asutati Itaalias, Jaapanis, Hollandis ja Hispaanias.
Lisaks Itaalias asuvatele tütarettevõtetele on Dornier avanud tehased Hispaanias, Šveitsis ja Jaapanis. Šveitsi haru asus Altenrheinis teisel pool Bodeni järve. Seal ehitati suurim lendav paat, kaheteistkümnemootoriline Dornier Do X. Dornieri järgmisteks arendusteks olid Jaapani jaoks mõeldud ja Kawasaki toodetud kahemootoriline ööpommitaja Do N ja neljamootoriline raskepommitaja Until P. Y. Dornier alustas tööd kahemootorilise pommitaja Do F kallal. Esimene prototüüp startis 17. mail 1931 Altenrheinis. See oli kaasaegne disain, mille metallkesta kere ja tiivad olid valmistatud metallribidest ja -taladest, mis olid osaliselt kaetud leht- ja osaliselt lõuendiga. Lennuk oli varustatud kahe 1931 hj Bristol Jupiteri mootoriga. igaüks on ehitatud Siemensi litsentsi alusel.
Osana Saksamaa lennunduse laienemiskavast aastateks 1932–1938 oli kavas alustada Do F lennukite seeriatootmist nimega Do 11. Do 11 ja Militär-Wal 33 lendavate paatide tootmine Saksa lennundusele algas 1933. aastal Dornier-Werke'is. GmbH tehased. Pärast natsionaalsotsialistide võimuletulekut jaanuaris 1933 algas Saksamaa lahingulennunduse kiire areng. 5. mail 1933 loodud Reichi lennundusministeerium (Reichsluftfahrtministerium, RLM) töötas välja sõjalennunduse arendamise plaanid. eeldas 1935. aasta lõpuks 400 pommitaja tootmist.
Esialgsed spekulatsioonid kiirpommitaja (Kampfzerstörer) tehniliste kirjelduste kohta avaldati 1932. aasta juulis Reichi kaitseministeeriumi (Reichswehrministerium) sõjaväerelvastuse büroo (Heereswaffenamt) alluvuses asuva relvakatsetuste osakonna (Waffenprüfwesen) poolt, mida juhib Obststlt. Wilhelm Wimmer. Kuna toona pidi Saksamaa täitma Versailles’ lepingu piiranguid, on Heereswaffenamti ülem kindralleitnant. von Vollard-Bockelburg – varjas lennuki tegelikku otstarvet, saates lennufirmadele tehnilised tingimused sildiga “DLH kiirsidelennuk” (Schnellverkehrsflugzeug für die DLH). Spetsifikatsioonid täpsustasid üksikasjalikult lennuki sõjalist otstarvet, samas teatati, et arvestada tuleks masina tsiviilkasutuse võimalusega - eeldusel, et lennuki kere saab igal ajal sõjaliseks versiooniks muuta. ning vähese aja ja ressurssidega.
