Ford Probe – Ameerika jaapani

Kõik on laisad – olenemata sellest, mida ütleb statistika, arvukad uuringud, küsitlused ja huvirühmad – kõik püüavad saavutada seatud eesmärki kõige väiksema vaevaga. Ja seda ei tohiks mingil juhul häbeneda. Elusorganismide olemus on, et nad püüavad kasumit maksimeerida minimaalsete kuludega. Lihtsamaid reegleid.

Samamoodi on maailmas kahjuks (või “õnneks”, oleneb) võimsaid autokontserte. Kõik eranditult püüavad teenida nii palju kui võimalik, kulutades samal ajal võimalikult vähe. Mercedes, BMW, Volkswagen, Opel, Nissan, Renault Mazda või Ford – igaüks neist firmadest püüab endale sünnipäevatordist suurima tüki hankida, kinkides vastutasuks väikseima kingituse.

Viimasel ettevõttel, Fordil, kulus kaua aega, et kujundada mõõdukalt odav sportauto, mis võiks meelitada kümneid, kui mitte sadu tuhandeid potentsiaalseid kliente. Lisaks nõudis USA sportautode turg, kus valdavalt domineerisid Jaapani mudelid, midagi "USA-s sündinud". Nii sündiski idee Ford Probe’ist, mida paljud peavad Ameerika kontserni (?) üheks parimaks sportautoks.

Oma eesmärgi saavutamiseks ja Jaapani disainilahenduste kukutamiseks kasutas Ford aga inseneride saavutusi ... Jaapanist! Mazdalt laenatud tehnoloogia sattus Ameerika sondi kere alla ja asus maailma, sealhulgas Euroopat vallutama. Suuremahuline laienemine ei kestnud aga kaua – 1988. aastal debüteeris Mazda 626 platvormil põhinev esimese põlvkonna Ford Probe, kahjuks ei vastanud ostjate ootustele. Kaugeltki mitte rahuldav huvi mudeli vastu on tekitanud arutelusid järglase üle väljaspool Fordi peakorteri seinu. Varsti pärast seda, 1992. aastal, ilmus teise põlvkonna Ford Probe – küpsem, sportlikum, rafineeritum ja hingematvalt stiilsem.

See ei olnud teie tüüpiline Ameerika sportauto – kroomitud, räige, isegi labane. Vastupidi, Ford Probe’i kuvand viitas pigem Jaapani parimatele mudelitele. Mõne jaoks võib see tähendada väljakannatamatut igavust, teised aga peavad Probe’i stiili “kergelt sportlikuks ja anonüümseks”. Vaatamata sellele auto aspektile, isegi täna, peaaegu 20 aastat pärast debüüti, armastavad paljud seda endiselt. Õhukesed A-piilarid (suurepärane nähtavus), pikad uksed, võimas tagaluuk, sissetõmmatavad esituled ja sportlik, väga dünaamiline esiosa on põhimõtteliselt kõik sportauto aspektid, mis nende arvates määratlevad selle surematuse.

Teine asi on Fordi auto pakutav ruumikus. Lisaks on ruumikus selles autoklassis võrreldamatu. Pikk, enam kui 4.5 meetrine kerepikkus pakkus esiistmetel reisijatele muljetavaldavat ruumi. Isegi NBA staaride mõõtu sõitjatel on õnnestunud sportliku Probe’i rooli taga mugav asend leida. Mis veelgi üllatavam, pakiruum pakkus standardvarustuses koguni 360 liitrit, võimaldades kahel inimesel kartmatult mõelda pikamaa puhkusereisidele.

Kapoti all võisid sõita Mazdalt laenatud bensiinimootorid. Neist väikseim, mudelilt 626 tuntud kaheliitrine andis 115 hj. ja võimaldas Sondil kiirendada 100 km/h veidi üle 10 s.km/h. Sport-Ford kiirendas nullist 163 km/h-ni 1300 sekundiga, samas kui kaheliitrine mootor avaldas muljet kütusekuluga - sportauto keskmine 220-100 liitrit osutus ootamatult heaks tulemuseks.

Vedrustuse seadistused on kohandatud sõiduki võimalustele – 6-liitrise mudeli puhul on see mõõdukalt jäik, pakkudes kiiretes kurvides ohtralt stabiilsust, pakkudes samas siiski õige annuse mugavust. VXNUMX GT versioonil on palju jäigem vedrustus, mis pole Poola teeoludes ilmtingimata eeliseks. Paljud peavad autot peaaegu täiuslikuks.

Kas Sond on siis kaasasündinud ideaal? Paraku on mudeli (ja paljudele meeldib) suurimaks miinuseks ... esivedu. Parimad sportautod on need, mis on varustatud klassikaliste ajamisüsteemidega. Suur võimsus koos tagaveoga võib olla autohuvilistele naudinguallikaks. Võimsa jõuallika (2.5 v6) ja hästi häälestatud šassii võimalused kustub samas esisilla ratastele ülekantav jõud.

Peale selle on aga sondil üllatavalt vähe tööprobleeme. Näiliselt on ameeriklased-jaapanlased aja möödumisega suurepäraselt hakkama saanud.