Frida Kahlo on popkultuuri ikooniks saanud kunstnik.

Karm valust täpiline nägu, sinakasmustad juuksed punutud palmikutest, iseloomulikud kokkusulanud kulmud. Lisaks tugevad jooned, ilmekad värvid, kaunid kostüümid ja taimestik, taustaks loomad. Küllap teate Frida portreesid ja tema maale. Lisaks galeriidele ja näitustele võib maailmakuulsa Mehhiko kunstniku kujutist leida plakatitelt, t-särkidelt ja kottidelt. Teised artistid räägivad Kahlost, laulavad ja kirjutavad temast. Mis on selle fenomen? Selle mõistmiseks tasub teada erakordset lugu, mille tema elu ise maalis.

Mehhiko läheb temaga hästi

Ta sündis 1907. aastal. Ent kui ta endast rääkis, nimetas ta 1910. aastat oma sünnipäevaks. Jutt polnud noorendamisest, vaid juubelist. Mehhiko revolutsiooni aastapäev, millega Frida end samastas. Samuti soovis ta rõhutada, et ta on põline mehhiklane ja see riik on talle lähedane. Ta kandis rahvariideid ja see oli tema igapäevane riietus – värviline, traditsiooniline, mustriliste kleitide ja seelikutega. Ta eristus rahvahulgast. Ta oli särav lind nagu tema armastatud papagoid. Ta ümbritses end alati loomadega ja need, nagu taimed, esinesid sageli tema maalidel. Kuidas ta siis joonistama hakkas?

Elu, mida iseloomustab valu

Lapsest saati oli tal terviseprobleeme. 6-aastaselt diagnoositi tal poliomüeliidi vorm. Ta võitles valuga jalgades, ta lonkas, kuid oli alati tugev. Ta mängis jalgpalli, poksis ja tegeles paljude mehelikuks peetud spordialadega. Tema jaoks sellist eraldatust ei olnud. Teda peetakse feministlikuks kunstnikuks, kes näitas igal sammul, et tema kui naise jaoks pole miski võimatu.

Võitlusjõud tal pärast teismelisena kogetud õnnetust otsa ei saanud. Siis ilmusid tema kodumaale tolle aja kohta uuenduslikud puidust bussid. Meie tulevane maalikunstnik juhtis ühte neist, kui õnnetus juhtus. Auto põrkas kokku trammiga. Frida sai väga raskeid vigastusi, tema keha läbistas metallvarras. Talle ei antud võimalust ellu jääda. Lülisammas oli mitmest kohast katki, rangluu ja ribid murdunud, jalg muljutud... Talle tehti 35 operatsiooni, ta lamas pikka aega liikumatuna – kõik kipsis – haiglas. Vanemad otsustasid teda aidata - igavust tappa ja kannatustest kõrvale juhtida. Tal on joonistamistarbed. Kõik on kohandatud tema lamamisasendile. Ema soovil paigaldati lakke ka peeglid, et Frida saaks end lamades jälgida ja joonistada (värvis ka krohvi). Sellest ka tema hilisem kirg autoportreede vastu, mida ta meisterdas täiuslikult. Just siis avastas ta oma kire maalimise vastu. Ta koges oma armastust kunsti vastu juba varakult, kui läks koos oma isa krahviga fotolaborisse, aidates tal välja töötada pilte, mida ta suure rõõmuga vaatas. Kujutiste loomine osutus aga millekski olulisemaks.

Elevant ja tuvi

Pärast pikki kuud haiglas ja pärast veelgi pikemat taastusravi tõusis Frida uuesti jalule. Pintslid said tema kätes püsivaks esemeks. Maalimine oli tema uus amet. Ta jättis oma arstihariduse, mille oli varem omandanud, mis oli naise jaoks tõeline vägitegu, sest selles valdkonnas õppisid ja töötasid peamiselt mehed. Kunstihing andis aga tunda ja tagasiteed polnud. Aja jooksul otsustas Kahlo kontrollida, kas tema maalid on tõesti head. Ta pöördus kohaliku kunstniku Diego Riviera poole, kellele ta oma töid näitas. Olles palju vanem, kogenum kunstnik, tundis ta rõõmu nii maalidest kui ka nende noorest julgest autorist. Neid ühendasid ka poliitilised vaated, armastus ühiskonnaelu vastu ja avatus. Viimane tähendas, et armastajad elasid väga intensiivset, kirglikku, aga ka tormist elu, täis armastust, tülisid ja armukadedust. Riviera oli kuulus selle poolest, et kui ta maalis naisi (eriti alasti), pidi ta oma modelli põhjalikult ära tundma... Räägitakse, et Frida pettis teda nii meeste kui naistega. Diego pigistas viimase ees silmad kinni, kuid Frida afäär Leon Trotskiga oli talle kõva hoop. Vaatamata tõusule ja mõõnadele ning sellele, kuidas teised neid tajusid (nad ütlesid, et ta oli nagu tuvi - õrn, miniatuurne ja tema oli nagu elevant - suur ja vana), nad abiellusid ja töötasid koos. Ta armastas teda tohutult ja oli tema muusa.

Tunnete kunst

Ka armastus tõi maalikunstnikule palju kannatusi. Tal ei õnnestunud kunagi oma unistuste last ilmale tuua, sest õnnetusest hävinud keha ei lubanud tal seda teha. Pärast üht raseduse katkemist valas ta oma valu lõuendile – luues kuulsa maali "Henry Fordi haigla". Paljudes teistes töödes on ta inspireeritud dramaatilistest lugudest nii tema enda elust (maal "Buss") kui ka Mehhiko ja selle rahva ajaloost ("Paar väikest lööki").

Abikaasa, kunstniku – vaba vaimuga – koos elada polnud kerge. Ühest küljest avas see ukse suurde kunstimaailma. Nad reisisid koos, sõbrunesid kuulsate kunstnikega (Picasso hindas Frida annet), korraldasid nende näitusi suuremates muuseumides (Louvre ostis tema teose "Frama" ja see oli esimene Mehhiko maal Pariisi muuseumis), kuid teisest küljest Diego käsi tekitas talle suurimat valu. Ta pettis teda oma noorema õega. Frida uputas oma mured alkoholi, põgusatesse armastustesse ja lõi väga isikupäraseid kujundeid (sh kuulsaim autoportree "Kaks Fridat" - räägib oma hingepisarast). Ta otsustas ka lahutada.

Armastus hauani

Aastaid hiljem, suutmata üksteiseta elada, abiellusid Diego ja Kahlo uuesti. See oli endiselt tormiline suhe, kuid 1954. aastal, kui kunstnik haigestus ja oma surma tundis, said nad väga lähedaseks. Pole teada, kas ta suri kopsupõletikku (see on ametlik versioon) või aitas abikaasa (naise palvel) tema kannatusi leevendada, süstides suure annuse ravimeid. Või oli see enesetapp? Ei tehtud ju lahkamist ega ka põhjust uurinud.

Frida ja Diego ühisnäitus korraldati postuumselt esimest korda. Rivera taipas siis, et Kahlo oli tema eluaegne armastus. Kunstniku maja nimega La Casa Azul (sinine maja) Coyacani linnas, kus ta sündis, asutati muuseumina. Üha rohkem galeriisid nõudis Frida tööd. Suuna, milles ta maalis, kuulutati kui neomehhiko realismi. Riik hindas tema kirge patriotismi ja kohaliku kultuuri edendamise vastu ning maailm tahtis selle tugeva, andeka ja erakordse naise kohta rohkem teada saada.

Frida Kahlo - popkultuuri pildid

Ka Friedi eluajal muu hulgas kaks kaant mainekas Vouge ajakirjas, kus kultuuri suurimad staarid ikka üles astuvad. 1937. aastal oli tal seanss Ameerika väljaandes ja kaks aastat hiljem prantsuse keeles (seoses tema saabumisega sellesse riiki ja teoste ilmumisega Louvre'is). Loomulikult esines kaanel Kahlo värvilises Mehhiko riietuses, lilled peas ja luksuslike sädelevate kullast ehetega.

Pärast tema surma, kui kõik hakkasid Fridast rääkima, hakkasid tema tööd inspireerima teisi kunstnikke. 1983. aastal esilinastus Mehhikos esimene maalikunstnikust rääkiv film "Frida, loomulik elu", mis saatis suurt edu ja äratas nimitegelase vastu järjest suuremat huvi. USA-s lavastati 1991. aastal ooper "Frida" Robert Xavier Rodriguezi arranžeeringuga. 1994. aastal andis Ameerika muusik James Newton välja albumi nimega Suite for Frida Kahlo. Teisest küljest inspireeris kunstniku maal "Katkine sammas" (mis tähendab korsetti ja jäikusi, mida maalija pidi pärast õnnetust kandma) Jean Paul Gaultier'd looma Mila Jovovichile kostüümi filmis "Viies element".

2001. aastal ilmus Frida portree USA postmarkidele. Aasta hiljem ilmus kuulus film "Frida", kus Salma Hayek mängis bravuurikalt peaosa. Seda eluloolavastust näidati ja hinnati üle kogu maailma. Publik puudutas kunstniku saatust ja imetles tema maale. Samuti lõid Frida Kahlo kuvandist inspireeritud Briti grupi Coldplay muusikud laulu "Viva la Vida", millest sai albumi "Viva la Vida ehk Surm ja kõik tema sõbrad" põhisingliks. Poolas esietendus 2017. aastal Jakub Przebindowski teatritükk „Frida. Elu, kunst, revolutsioon".

Frida maal on jätnud jälje mitte ainult kultuuri. 6. juulil 2010, kunstniku sünnipäeval, lõi Google Frida kujutise nende logosse, et austada tema mälestust, ja muutis fondi kunstniku stiiliga sarnaseks. Siis andis Mehhiko Pank välja 500 peeso pangatähte koos esiküljega. Frida tegelane esines isegi lastemuinasjutus "Coco".

Tema lugusid on kajastatud paljudes raamatutes ja elulugudes. Mehhiko stiilid hakkasid ilmuma ka karnevalikostüümidena ning maalikunstniku maalid said plakatite, vidinate ja kodukaunistuse motiiviks. See on lihtne ja Frida isiksus on endiselt põnev ja imetlusväärne ning tema originaalne stiil ja kunst on endiselt aktuaalsed. Seetõttu tasub näha, kuidas see kõik alguse sai, et näha, et see pole mitte ainult mood, maal, vaid ka tõeline ikoon ja kangelanna.

Kuidas teile Frida maalid meeldivad? Kas olete filme vaadanud või Kahlo elulugu lugenud?