USA strateegilise väejuhatuse õhusõidukite moderniseerimine
USA õhujõudude käsutuses on neli Boeing E-4B Nightwatch lennukit, mis tegutsevad USA valitsuse lennujuhtimiskeskusena (NEACP).
Nii õhuväel kui ka USA mereväel on programmid tuumajuhtimiskeskustes lennukite moderniseerimiseks. USA õhuvägi kavatseb oma neljast Boeing E-4B Nigthwatch lennukipargist välja vahetada sarnase suuruse ja jõudlusega platvormi. USA merevägi soovib omakorda kasutusele võtta korralikult kohandatud Lockheed Martin C-130J-30, mis peaks tulevikus asendama kuueteistkümnest Boeing E-6B Mercury lennukipargist.
Eelnimetatud rajatised on strateegiliselt olulised lennukid, mis võimaldavad sidet USA maapealsete otsustuskeskuste hävitamise või likvideerimise korral. Need peaksid võimaldama valitsusasutustel – USA valitsuse presidendil või liikmetel (NCA – National Command Authority) tuumakonflikti ajal ellu jääda. Tänu mõlemale platvormile saavad USA võimud anda asjakohaseid korraldusi maa-alustes kaevandustes paiknevate mandritevaheliste ballistiliste rakettide, tuumalõhkepeadega strateegiliste pommitajate ja ballistiliste rakettide allveelaevade jaoks.
Operatsioonid "Läbi vaateklaasi" ja "Öine vahtkond"
Veebruaris 1961 alustas Strategic Air Command (SAC) operatsiooni läbi vaateklaasi. Selle eesmärk oli hoida õhus dessantlennukeid täitmas tuumajõudude juhtimiskeskuse (ABNKP – Airborne Command Post) ülesandeid. Sellele missioonile valiti kuus Boeing KC-135A Stratotankeri tankimislennukit, tähistusega EC-135A. Esialgu toimisid need ainult lendavate raadioreleejaamadena. Kuid juba 1964. aastal võeti kasutusele 17 EC-135C lennukit. Need olid spetsiaalsed ABNCP platvormid, mis olid varustatud ALCS (Airborne Launch Control System) süsteemiga, mis võimaldab ballistiliste rakettide kaugsaatmist maapealsetelt kanderakettidelt. Külma sõja järgmistel aastakümnetel kasutas SAC-i juhtkond operatsiooni läbi vaateklaasi läbiviimiseks mitmeid erinevaid ABNCP lennukeid, nagu EC-135P, EC-135G, EC-135H ja EC-135L.
60. aastate keskel alustas Pentagon paralleeloperatsiooni nimega Öine Vahtkond. Selle eesmärk oli säilitada presidendi ja riigi täitevvõimu (NEACP - National Emergency Airborne Command Post) lennujuhtimiskeskustena toimivate lennukite lahinguvalmidus. Igasuguse kriisi korral oli nende roll ka presidendi ja USA valitsuse liikmete evakueerimine. NEACP ülesannete täitmiseks valiti kolm EC-135J standardi järgi modifitseeritud tankerit KC-135B. 70ndate alguses käivitati programm EC-135J lennuki asendamiseks uuema platvormiga. Veebruaris 1973 sai Boeing lepingu kahe modifitseeritud Boeing 747-200B lennuki, tähistusega E-4A, tarnimiseks. E-Systems sai avioonika ja sideseadmete tellimuse. 1973. aastal ostsid USA õhujõud veel kaks B747-200B. Neljas oli varustatud kaasaegsema tehnikaga, sh. süsteemi MILSTAR satelliitsideantenn ja sai seetõttu tähise E-4B. Lõpuks, 1985. aasta jaanuariks uuendati kõiki kolme E-4A-d sarnaselt ja nimetati ka E-4B-ks. B747-200B valimine Öise Vahtkonna platvormiks võimaldas luua suure autonoomiaga valitsus- ja juhtimiskeskusi. E-4B saab pardale võtta lisaks meeskonnale umbes 60 inimest. Hädaolukorras mahub pardale kuni 150 inimest. Tänu võimalusele võtta õhku kütust piirab E-4B lennu kestust vaid kulumaterjalide tarbimine. Nad võivad katkestusteta õhus püsida kuni mitu päeva.
2006. aasta alguses oli plaan lõpetada kõik E-4Bd, et alustada kolme aasta jooksul. Poole säästu otsimisel pakkus õhuvägi ka välja, et tagasi võib võtta vaid ühe näite. 2007. aastal neist plaanidest loobuti ja alustati E-4B laevastiku järkjärgulist moderniseerimist. USA õhujõudude andmetel ei tohi neid lennukeid ohutult käitada kauem kui 2038. aastat.
Tankerlennuk Boeing KC-4A Pegasus tankib E-46B. Näete selgelt mõlema struktuuri suuruse olulist erinevust.
Missioon TAKAMO
60. aastate alguses alustas USA merevägi ballistiliste rakettide allveelaevadega pardal oleva sidesüsteemi juurutamiseks programmi TACAMO (Take Charge and Move Out). 1962. aastal algasid katsetused lennuki KC-130F Hercules tankimisega. See on varustatud väga madala sagedusega (VLF) raadiosagedussaatja ja antennikaabliga, mis keritakse lennu ajal lahti ja lõpeb koonusekujulise raskusega. Seejärel tehti kindlaks, et optimaalse võimsuse ja ülekandeulatuse saavutamiseks peaks kaabel olema kuni 8 km pikkune ja seda peaks pukseerima peaaegu vertikaalses asendis lennuk. Lennuk seevastu peab tegema peaaegu pidevat ringlendu. 1966. aastal muudeti TACAMO missiooni jaoks neli Hercules C-130G-d ja nimetati EC-130G-ks. See oli aga ajutine lahendus. 1969. aastal hakati teenistusse 12 TACAMO missiooni jaoks mõeldud EC-130Q-d. Neli EC-130G-d on samuti muudetud, et need vastaksid EC-130Q standardile.
