Pakistani õhuvägi

Pakistani lahingulennunduse tulevik seisneb Hiinas konstrueeritud, kuid Pakistanis litsentsi alusel toodetud lennukis Chengdu JF-17 Thunder.

Briti traditsioonidele tuginev Pakistani õhuvägi esindab täna piirkonnas märkimisväärset jõudu, kasutades ebatavalist kombinatsiooni Ameerika ja Hiina varustusest, aga ka teiste riikide varustusest. Pakistan rajab kaitsesõltumatuse tuumaheidutusele tuginedes, kuid ei jäta tähelepanuta konventsionaalseid kaitsevahendeid nii potentsiaalse vastase heidutamisel kui ka sõjategevuse tegelikul läbiviimisel.

Pakistan või õigemini Pakistani Islamivabariik on Kesk-Aasia lõunaosas asuv riik, pindalalt Poolast ligi 2,5 korda suurem ja kus elab üle 200 miljoni kodaniku. Sellel riigil on idas väga pikk piir Indiaga - 2912 km, millega tal oli "alati" piirivaidlusi. Põhjas piirneb see Afganistaniga (2430 km) ning India ja Afganistani vahel Hiina Rahvavabariigiga (523 km). Edelaosas piirneb Pakistan ka Iraaniga – 909 km. Sellel on juurdepääs lõunast India ookeanile, ranniku pikkus on 1046 km.

Pakistan on pooleldi madalik, pooleldi mägine. Idapool, välja arvatud põhjaosa ise, on Induse jõgikonna (3180 km) läbiv org, mis voolab kirdest edelasse, Hiina Rahvavabariigi piirist kuni jõe kallasteni. India ookean (Araabia meri). Seda orgu läbib kaitse seisukohalt kõige olulisem piir Indiaga. Riigi loodepoolne pool Iraani ja Afganistani piiri ääres on omakorda mägine ala, kus asub Hindukušile kuuluv mäeahelik – Suleimani mäed. Nende kõrgeim tipp on Takht-e-Suleiman – 3487 m merepinnast.Pakistani põhjatipus on omakorda osa Karakorami mägedest, kõrgeima tipuga K2, 8611 m üle merepinna.

Kogu Kashmir, millest suurem osa asub India poolel, on suur vaidlusalune ala kahe riigi vahel. Pakistan usub, et tema riigi kontrolli all olevas Kashmiri osas elavad moslemid ja seega pakistanlased. Pakistani väitel asuv demarkatsioonijoone India pool asuv ala on Siacheni liustik Hiina-Indo-Pakistani piiril. India omakorda nõuab kontrolli kogu Kashmiri üle, sealhulgas Pakistani kontrolli all oleva osa üle ja isegi mõne Pakistani poolt vabatahtlikult Hiina Rahvavabariigile üle antud territooriumi üle. India üritab kaotada ka oma Kashmiri osa autonoomiat. Teine vaidlusalune piirkond on Sir Creek Induse deltas, mis on faarvaatri piiritlemiseks, kuigi sellel lahel pole sadamat ning kogu ala on soine ja peaaegu asustamata. Seetõttu on vaidlus peaaegu mõttetu, kuid vaidlus Kashmiri üle võtab väga teravaid vorme. Kaks korda, aastatel 1947 ja 1965, oli India ja Pakistani vahel sõda Kashmiri pärast. Kolmas sõda 1971. aastal keskendus Ida-Pakistani eraldumisele, mille tulemusel tekkis uus India toetatud riik, mida tänapäeval tuntakse Bangladeshi nime all.

Indial on tuumarelvad olnud alates 1974. aastast. Nagu arvata võis, lakkasid sellest hetkest täiemahulised sõjad kahe riigi vahel. Pakistan on aga käivitanud ka oma tuumaprogrammi. Töö Pakistani tuumarelvadega algas 1972. aasta jaanuaris. Tööd juhtis enam kui veerand sajandit tuumafüüsik Munir Ahmad Khan (1926-1999). Esiteks loodi infrastruktuur rikastatud plutooniumi tootmiseks. Alates 1983. aastast mitmeid nn külmkatseid, kus aatomeid saab jagada laenguteks alla kriitilise massi, mis takistab ahelreaktsiooni käivitumist ja viib reaalse tuumaplahvatuseni.

Munir Ahmad Khan pooldas tungivalt implosiooni tüüpi sfäärilist laengut, mille puhul kõik sfäärilise kesta elemendid puhutakse sissepoole tavapäraste lõhkeainetega, kleepudes keskele kokku, luues massi, mis on üle kriitilise suure tihedusega, mis kiirendab reaktsioone. Tema palvel töötati välja tehnoloogia rikastatud plutooniumi tootmiseks elektromagnetilisel meetodil. Üks tema peamisi kaaslasi, dr Abdul Qadeer Khan, pooldas lihtsamat "püstoli" tüüpi laengut, milles kaks laengut tulistatakse üksteise pihta. See on lihtsam meetod, kuid vähem tõhus teatud koguse lõhustuva materjali puhul. Dr Abdul Qadeer Khan pooldas ka rikastatud uraani kasutamist plutooniumi asemel. Lõppude lõpuks on Pakistan välja töötanud seadmed nii rikastatud plutooniumi kui ka kõrgelt rikastatud uraani tootmiseks.

Pakistani tuumavõimekuse viimane katsetus oli täismahus katsetus 28. mail 1998. aastal. Sel päeval viidi Afganistani piiri lähedal Ras Kohi mägedes läbi viis samaaegset katset plahvatusvõimsusega umbes 38 kt, kõik laengud olid plahvatusohtlik uraan. Kaks päeva hiljem viidi läbi üks katse, mille plahvatus oli umbes 20 kt. Seekord oli plahvatuse paigaks Harani kõrb (eelmisest kohast veidi üle 100 km edelas), mis on kummaline, sest see on rahvuspargi territoorium... Kõik plahvatused toimusid maa all ja kiirgus. välja ei löönud. Huvitav fakt selle teise katse (Pakistani kuues tuumaplahvatus) kohta oli see, et kuigi seekord oli tegemist plahvatuse tüüpi laenguga, kasutati rikastatud uraani asemel plutooniumi. Tõenäoliselt võrreldi sel viisil mõlemat tüüpi materjalide mõju praktiliselt.

2010. aastal hindasid ameeriklased Pakistani reservi ametlikult 70-90 lõhkepeaga ballistiliste rakettide ja õhupommide jaoks tootlikkusega 20-40 kt. Pakistan ei ürita ehitada ülivõimsaid termotuumalõhkepäid. 2018. aastal oli Pakistani tuumaarsenalis hinnanguliselt 120–130 rakettide ja õhupommide tuumalõhkepead.

Pakistani tuumadoktriin

Alates 2000. aastast on tuumarelvade strateegiat, valmisolekut ja praktilist kasutamist arendanud komitee, mida tuntakse riikliku väejuhatuse nime all. See on tsiviil-sõjaline organisatsioon, mida juhib peaminister Imran Khan. Valitsuskomisjoni kuuluvad välisminister, siseminister, rahandusminister, kaitseminister ja kaitsetööstusminister. Sõjaväejuhatuse poolelt staabiülemate esimees kindral Nadim Raza ja kõigi relvajõudude staabiülemad: maaväe, õhuväe ja mereväe staabiülemad. Viies sõjaväelane on sõjaväeluure koondjuht, kuues staabiülemate komitee strateegilise planeerimise osakonna direktor. Kaks viimast kannavad kindralleitnandi auastet, ülejäänud neli võitlust - kindrali auastet (neli tärni). Pakistani rahvusliku väejuhatuse (PNCA) asukoht on Islamabadi osariigi pealinn. Komitee teeb ka olulise otsuse tuumarelvade kasutamise kohta ise.

Vastavalt kehtivale tuumadoktriinile rakendab Pakistan tuumaheidutust neljal tasandil:

• avalikult või diplomaatiliste kanalite kaudu hoiatada tuumarelva kasutamise eest;
• kodu tuumahoiatus;
• taktikaline tuumalöök tema territooriumil asuvate vaenlase vägede vastu;
• rünnak vaenlase territooriumil asuvate sõjaliste objektide (ainult sõjalise tähtsusega objektide) vastu.

Seoses tuumarelva kasutamise otsusega öeldakse ametlikult, et on neli künnist, mille ületamisel hakkab Pakistan oma tuumarelvi kasutama. Üksikasju pole teada, kuid ametlikest kõnedest, avaldustest ja ilmselt ka nn. On teada järgmised juhitud lekked:

• ruumiline künnis – kui vaenlase väed ületavad Pakistanis teatud piiri. Arvatakse, et see on Induse jõe piir ja loomulikult on see India sõjavägi - kui nad suruvad Pakistani väed riigi lääneosas mägedesse, siis Pakistan tuumastab India väed;
• sõjalise võimekuse lävi – olenemata vastase vägede saavutatud piirist, kui Pakistan kaotaks lahingute tagajärjel suurema osa oma sõjalisest potentsiaalist, mis muudaks edasise tõhusa kaitse võimatuks, kui vaenlane ei lõpeta vaenutegevust, tuumarelvade kasutamine. relvad kui jõu kompenseerimise vahend ;
• majanduslik künnis - kui vastane põhjustas majanduse ja majandussüsteemi täieliku halvatuse, peamiselt mereblokaadi ja kriitilise tähtsusega tööstus-, transpordi- või muu majandusega seotud infrastruktuuri hävitamise tõttu, sunniks tuumarünnak vastast peatuma. sellised tegevused;
• poliitiline künnis – kui vaenlase avalikud tegevused on viinud Pakistani tõsise poliitilise destabiliseerimiseni, näiteks tappes selle liidreid, kutsudes esile rahutused, mis kujunesid kodusõjaks.

Islamabadist pärit politoloog ja rahvusvahelise julgeoleku spetsialist dr Farrukh Salim mõjutab oluliselt ohtude hindamist ja Pakistani kaitsedoktriini arengut. Tema tööd võtavad riik ja sõjaväe juhtkond väga tõsiselt. Just tema tööst pärineb ametlik hinnang Pakistani ähvardavatele ohtudele: sõjalised ohud, s.o. konventsionaalse sissetungi võimalus Pakistani, tuumaohud, st. võimalus, et India kasutab Pakistani vastu tuumarelvi (ei ole oodata, et teised riigid Pakistani tuumarelvadega ähvardaksid), terroriohud – selgub, et Pakistanis on probleemiks võitlus islami, šiiitide ja sunniitide vahel ning see peaks olema Pidage meeles, et naaber Iraan on šiiitlik riik ja Pakistan on valdavalt sunniidid.

Sektantlik terrorism saavutas haripunkti 2009. aastal, kuid USA abiga viidi oht kontrollitavate mõõtmeteni. Mis ei tähenda, et terrorism ei jääks selles riigis ohuks. Järgmised kaks tuvastatud ohtu on küberrünnakud ja majandusohud. Kõik viis tuvastati ohuna, mida tuleks tõsiselt võtta ja võtta asjakohaseid vastumeetmeid.